Lugejalt:
Mainite karismaatilist uuenemist (oma kirjutises Jõulude apokalüpsis) positiivses valguses. Ma ei saa sellest aru. Ma lähen endast välja, et käia kirikus, mis on väga traditsiooniline - kus inimesed riietuvad korralikult, jäävad vaikseks telgi ees, kus meid kateheteeritakse Traditsiooni järgi kantslist jne.
Hoian karismaatilistest kirikutest kaugel. Ma lihtsalt ei näe seda katoliiklusena. Altaril on sageli filmiekraan, millel on kirjas missa osad (“liturgia” jne). Naised on altaril. Kõik on riides väga vabalt (teksad, tossud, lühikesed püksid jne). Kõik tõstavad käed, karjuvad, plaksutavad - pole vaikne. Ei ole põlvitamist ega muid aupaklikke žeste. Mulle tundub, et palju seda õpiti nelipühi konfessioonilt. Keegi ei arva, et Traditsiooni “detailid” on olulised. Ma ei tunne seal mingit rahu. Mis juhtus Traditsiooniga? Vaikuseks (näiteks ei tohi plaksutada!) Austusest tabernaakli vastu ??? Tagasihoidliku kleidi juurde?
Ja ma pole kunagi näinud kedagi, kellel oleks olnud PÄRIS keeleandmine. Nad ütlevad sulle, et ütle nendega jama ...! Proovisin aastaid tagasi ja ütlesin, et MITTE MIDAGI! Kas seda tüüpi asjad ei saa mingisugust vaimu alandada? Tundub, et seda tuleks nimetada “karismaaniaks”. Inimeste räägitud keeled on lihtsalt jama! Pärast nelipüha said inimesed jutlustest aru. Tundub, et iga vaim võib sellesse kraami pugeda. Miks peaks keegi tahtma, et neile pandaks käsi, mida ei pühitseta ??? Mõnikord olen teadlik teatud tõsistest pattudest, milles inimesed on, ja ometi on nad altari peal teksades ja panevad teistele käed külge. Kas neid vaime edasi ei anta? Ma ei saa sellest aru!
Tahaksin osaleda pigem Tridenti missal, kus kõige keskmes on Jeesus. Ei mingit meelelahutust - lihtsalt jumalateenistus.
Hea lugeja!
Tõstatate mõned olulised punktid, mida tasub arutada. Kas karismaatiline uuendamine on Jumalalt? Kas see on protestantlik või isegi kuratlik leiutis? Kas need on „Vaimuannid” või jumalakartmatud „armud”?