Laps ema süles ... (kunstnik pole teada)
JAH, me peame leia rõõmu keset seda praegust pimedust. See on Püha Vaimu vili ja seetõttu on see alati kirikule kohal. Siiski on loomulik karta oma turvalisuse kaotamist või karta tagakiusamist või märtrisurma. Jeesus tunnetas seda inimlikku omadust nii intensiivselt, et higistas veretilku. Kuid siis saatis Jumal Teda enda tugevdamiseks ingli ja Jeesuse hirm asendus vaikse, kuuleka rahuga.
Selles peitub rõõmu vilja kandva puu juur: summaarne jumalale hülgamine.
Kes Issandat 'kardab', see ei karda. —POPE BENEDICT XVI, Vatikan, 22. juuni 2008; Zenit.org
HEA HIRM
Selle kevade üsna märkimisväärses arengus on ilmalik meedia hakkasid arutama toiduvarude ideed ja isegi eelseisva majanduskriisi jaoks maa ostmist. Selle juured on tõelises hirmus, kuid sageli usalduse puudumises Jumala ettenägelikkuse vastu ja seega on vastus, nagu nad seda näevad, võtta asjad enda kätte.
„Jumala kartuseta” olemine võrdub sellega, et asetame end Tema asemele, tunneme end hea ja kurja, elu ja surma peremeestena. —POPE BENEDICT XVI, Vatikan, 22. juuni 2008; Zenit.org
Kuidas reageerib kristlane praegusele tormile? Usun, et vastus ei seisne mitte "asjade nuputamises" ega enesesäilitamises, vaid enese loovutamine.
Isa, kui soovid, võta see karikas minult ära; ikkagi, mitte minu, vaid teie tahe olgu tehtud. (Luuka 22:42)
Selles hülgamises tuleb "tugevuse ingel", mida igaüks meist vajab. Selles, mis toetub Jumala õlale Tema suu kõrval, kuuleme sosinaid, mis on vajalik ja mis mitte, mis on tark ja mis on läbimõtlematu.
Tarkuse algus on ISSANDA hirm. (Õp 9:10)
See, kes kardab Jumalat, tunneb sisemiselt lapse turvatunnet oma ema süles: Kes kardab Jumalat, on rahulik ka tormide keskel, sest Jumal, nagu Jeesus meile on avaldanud, on isa, kes on täis halastust ja headus. Kes armastab Jumalat, see ei karda. —POPE BENEDICT XVI, Vatikan, 22. juuni 2008; Zenit.org
TA ON LÄHEDAL
Sellepärast, kallid vennad ja õed, kutsun teid üles austama lähedust Jeesusega Pühas Sakramendis. Siit leiame, et ta pole siiski nii kaugel. Ehkki presidendi või isegi Püha Isa juures publiku kogumine võib võtta kogu elu, pole see nii kuningate kuninga puhul, kes on teie jaoks iga päev. Vähesed saavad isegi kirikus aru uskumatutest armudest, mis meid seal tema jalge ees ootavad. Kui suudaksime vaid heita pilgu inglite valdkonnale, näeksime oma tühjades kirikutes pidevalt telgi ees kummarduvaid ingleid ja meid oleks kohe kohustatud veetma seal koos temaga nii palju aega kui võimalik. Lähenege siis Jeesusele ususilmaga, hoolimata oma tunnetest ja sellest, mida teie meeled teile ütlevad. Lähenege temale aukartusega, aukartusega - a hea hirm Issanda ees. Seal kasutate iga armu iga vajaduse, oleviku jaoks ja tulevik.
Tulles Tema juurde missa või telgis - või kui olete kodus, kohtute temaga palve kaudu oma südame telgis, saate puhata Tema kohalolus kõige käegakatsutavamal viisil. See ei tähenda, et inimlik hirm lakkaks kohe, just nagu Jeesus palvetas kolm korda oma aias hülgamise palvet, enne kui ingel Tema juurde saadeti. Mõnikord, kui mitte enamasti, peate vastu pidama, kuidas kaevur kaevab läbi mustuse ning savi ja kivikihi, kuni jõuab lõpuks rikkaliku kullasooneni. Ja ennekõike lõpetage maadlemine üle jõu käivate asjadega ja jätke endale Jumala varjatud plaan, mis esitatakse teile Risti kujul:
Usaldage Issandat kogu südamest, ärge toetuge omaenda intelligentsusele. (Õpetussõnad 3: 5)
Loobu endast Tema vaikus. Loobu endast mittetundmisest. Hülgake end kurjuse saladuses, mis näib teile silmitsi seisvat justkui Jumal seda ei märkaks. Kuid Ta märkab. Ta näeb kõike, kaasa arvatud ülestõusmist, mis saabub teie juurde, kui võtate omaks oma kirge.
INTIIMSUS JUMALAGA
Püha kirjanik jätkab:
... Püha tundmine on mõistmine. (Õp 9:10)
Teadmised, millest siin räägitakse, pole faktid Jumala kohta, vaid lähedane teadmine Tema armastusest. See on teadmine, mis on sündinud südamesse alistub teise sülle, kuidas pruut alistub oma peigmehele, et ta saaks tema sisse istutada elu seemne. Seeme, mille Jumal meie südametesse istutab, on Armastus, Tema Sõna. See on teadmised lõpmatust, mis juba iseenesest aitab mõista lõplikku, kõigi asjade üleloomulikku perspektiivi. Kuid see ei tule odavalt. See tuleb ainult siis, kui asetate ikka ja jälle Risti abieluvoodi voodisse, lastes kannatuste naeltel end läbi torgata ilma vastulöögita, nagu ütlete oma Armastusele: "Jah, Jumal. Ma usaldan sind ka praegu valus asjaolu. " Sellest pühast hülgamisest saab alguse rahu ja rõõmu liilia.
Kes armastab Jumalat, see ei karda.
Kas te ei näe juba, et Jumal saadab teile praegusel Suure Tormi ajal tugevuse ingli - valgesse riietatud mehe, kes kannab Peetruse saart?
"[Usklik] teab, et kuri on irratsionaalne ja tal pole viimast sõna ning et ainult Kristus on maailma ja elu Issand, Jumala Kehastunud Sõna. Ta teab, et Kristus armastas meid kuni ohverdamiseni, sureme ristil meie päästmiseks. Mida rohkem me kasvame sellises läheduses Jumalaga, mis on immutatud armastusega, seda kergemini võidame me igasuguse hirmu. -—POPE BENEDICT XVI, Vatikan, 22. juuni 2008; Zenit.org
