MÕNED minu sõpradest on kas olnud seotud homo eluviisiga või tegelevad sellega praegu. Ma ei armasta neid vähem (kuigi ma ei saa moraalselt nõustuda mõne nende valikuga.) Sest igaüks neist tehakse ka Jumala näo järgi.
Kuid see pilt võib haavata. Tegelikult on see haavatud kõigis meist erineval määral ja mõjudega. Eranditult on ühised jooned, mida olen aastate jooksul kuulnud oma sõpradelt ja teistelt, kes on homoseksuaalsusest kinni haaratud: sügav vanemate haav. Kõige sagedamini on midagi olulist suhetes nendega isa on valesti läinud. Ta on nad kas hüljanud, puudus, oli vägivaldne või lihtsalt ei viibinud kodus. Mõnikord on see seotud domineeriva emaga või emaga, kellel on omaette tõsiseid probleeme, näiteks alkohol, narkootikumid või muud tegurid.
Olen aastaid spekuleerinud, et vanemahaav on üks peamisi homoseksuaalsusele kalduvuse määravaid tegureid. Värske uuring toetab seda nüüd ülekaalukalt.
Uuringus kasutati rahvastikupõhist valimit, mis hõlmas üle kahe miljoni taanlase vanuses 18–49 aastat. Taani oli esimene riik, kus legaliseeriti „homoabielud“, ning seda peetakse sallivaks erinevate alternatiivsete eluviiside suhtes. Sellisena kannab homoseksuaalsus selles riigis vähe häbimärki. Siin on mõned leiud:
• Homoseksuaalselt abielluvad mehed on suurema tõenäosusega kasvanud ebastabiilsete vanemlike suhetega perekonnas - eriti puuduvate või tundmatute isade või lahutatud vanemate puhul.
• Samasooliste abielude määr oli kõrgem nende naiste seas, kellel oli noorukieas ema surm, lühikese vanemliku abielu kestusega naistel ja naistel, kellel oli pikka aega ema puudunud kooselu isaga.
• „Tundmatu isaga“ mehed ja naised abiellusid vastassoost inimesega oluliselt vähem kui nende eakaaslased, kellel oli teada isasid.
• Lapsepõlves või noorukieas vanemate surma kogenud meestel oli heteroseksuaalsete abielude määr oluliselt madalam kui eakaaslastel, kelle vanemad olid mõlemad 18. sünnipäeval elus.
• Mida lühem vanemate abielu kestis, seda suurem oli homoseksuaalsete abielude tõenäosus.
• Mehed, kelle vanemad lahutasid enne 6. sünnipäeva, abiellusid homoseksuaalselt 39% tõenäolisemalt kui puutumata vanemate abielust pärit eakaaslased.
Viide:Heteroseksuaalsete ja homoseksuaalsete abielude lapsepõlvepere korrelaadid: kahe miljoni taanlase riiklik kohortuuring,”Autorid Morten Frisch ja Anders Hviid; Seksuaalse käitumise arhiiv, 13. oktoober 2006. Täielike leidude vaatamiseks minge aadressile: http://www.narth.com/docs/influencing.html
KOKKUVÕTE
Uuringu autorid jõudsid järeldusele:Ükskõik, mis koostisosad inimese seksuaalseid eelistusi ja abieluvalikuid määravad, näitab meie rahvastikupõhine uuring, et vanemate suhtlemine on oluline."
See seletab osaliselt, miks paljud samasooliste atraktsioonidega mehed, kes on tervenemist otsinud, on suutnud lahkuda „homoseksuaalsest eluviisist“ ja elada tavalisi heteroseksuaalseid eluviise. Vanemahaava paranemine on lasknud inimesel taastuda, kes nad on Kristuses ja kelleks Ta on nad loonud. Mõne jaoks on tervenemisprotsess pikk ja keeruline ning seetõttu soovitab kirik meid homoseksuaalseid inimesi vastu võtma „austuse, kaastunde ja tundlikkusega“.
Ja ometi soovitab kirik sama armastust kõigi vastu, kes võitlevad kirgedega, mis on vastuolus Jumala moraalseadusega. Praegu on alkoholismi epideemia, sõltuvus pornograafiast ja muud murettekitavad psühhoosid, mis hävitavad perekonda. Kirik ei esita homoseksuaale, vaid pöördub meie kõigi poole, sest me kõik oleme patused, kõik kogeme mingil määral orjust. Kui midagi on, on katoliku kirik seda demonstreerinud püsivus tõepoolest muutumatuna läbi sajandite. Sest tõde ei saa olla tõde, kui see on tõsi täna, kuid vale homme.
See teebki mõne jaoks selle raske tõde.
Kirik kavatseb jätkata inimkonna kaitseks oma hääle tõstmist, isegi kui riikide ja suurema osa avaliku arvamuse poliitika liigub vastupidises suunas. Tõde ammutab jõudu iseendast, mitte sellest tulenevast nõusoleku hulgast. —POPE BENEDICT XVI, Vatikan, 20. märts 2006
