"SIIN on kristluses üks kohutav tõde, mis meie ajal, isegi rohkem kui varasematel sajanditel, tekitab inimese südames lepitamatut õudust. See tõde on põrgu igavestest valudest. Ainuüksi sellele dogmale vihjates muutuvad meeled murelikuks, südamed pingulduvad ja värisevad, kired muutuvad jäigaks ja põletikuliseks doktriini ja seda kuulutavate soovimatute häälte vastu. " [1]Praeguse maailma lõpp ja tulevase elu saladused, autor Fr. Charles Arminjon, lk. 173; Sophia Instituudi press
Need on Fr. Charles Arminjon, kirjutatud 19. sajandil. Kui palju rakendavad nad 21. meeste ja naiste tundlikkust! Sest mitte ainult igasugune põrgu arutelu ei ole poliitkorrektse piiril või on teiste arvates manipuleeriv, vaid isegi mõned teoloogid ja vaimulikud on jõudnud järeldusele, et halastav Jumal ei saa lubada sellist piinamist igavesti.
See on kahetsusväärne, sest see ei muuda reaalsust, et põrgu on tõeline.
MIS ON HELL?
Taevas on kõigi inimeste autentsete soovide täitmine, mida võib kokku võtta kui iha armastuse järele. Kuid meie inimlik kontseptsioon selle kohta, kuidas see välja näeb ja kuidas Looja seda armastust paradiisi ilus väljendab, jääb sama kaugele kui taevas, nii palju kui sipelgas ei suuda jõuda universumi ääre ja seda puudutada .
Põrgu on ilmajäämine taevast või õigemini ilmajätmine Jumalast, kelle kaudu kogu elu eksisteerib.
See on Tema kohaloleku, halastuse, armu kaotus. See on koht, kuhu langenud inglid saadeti, ja kuhu hiljem lähevad ka hinged, kes keelduvad elamast vastavalt armastuse seadus Maal. See on nende valik. Sest Jeesus ütles:
Kui sa mind armastad, siis täidad mu käske ... "Aamen, ma ütlen teile, mida te ei teinud ühe kõige väiksema heaks, seda ei teinud ka minu eest." Ja need saavad igavese karistuse, õiged aga igavese elu. (Johannese 14:15; Matt 25: 45–46)
Põrgu on mitme kirikuisa ja arsti sõnul arvatavasti maa keskel, [2]vrd. Luuka 8:31; Rm 10: 7; Ilm 20: 3 kuigi magisterium pole selles osas kunagi lõplikku avaldust teinud.
Jeesus ei hoidunud kunagi eemal põrgusest rääkimisest, mida Püha Johannes kirjeldas kui "Tule- ja väävlijärv". [3]vrd. Ilm 20:10 Oma kiusatuste teemalises arutelus hoiatas Jeesus, et parem oleks lõigata käed kui patt - või juhtida "väiksed" pattu - kui kahe käega "Mine Gehennasse kustutamatusse tulekahju ... kus" nende uss ei sure ega tule kustuta "." [4]vrd. Markuse 9: 42–48
Tuginedes sajanditepikkustele müstilistele ja surmalähedastele kogemustele, mida olid leidnud nii uskmatud kui ka pühakud, kellele põgusalt põrgu näidati, ei olnud Jeesuse kirjeldused liialdused ega hüpnole: pagan on see, mida ta ütles. See on igavene surm ja kõik elu puudumise tagajärjed.
PÕRGU LOGIKA
Tegelikult, kui põrgu ei eksisteeri, on kristlus teesklus, Jeesuse surm oli asjatu, moraalne kord kaotab oma aluse ja headusel või kurjusel pole lõpuks suurt vahet. Sest kui üks elab nüüd oma elu kurja ja omakasupüüdliku naudinguga ning teine elab vooruslikkuses ja eneseohverduses - ja mõlemad jõuavad siiski igavesse õndsusse -, siis mis ajend on olla „hea”, välja arvatud ehk selleks, et seda vältida vangla või mõni muu ebamugavus? Isegi nüüd, põrgusse uskuva lihaliku inimese jaoks ületavad kiusatuse leegid ta intensiivse soovi hetkel kergesti. Kui palju ületaks ta veel, kui ta teaks, et lõpuks jagab ta Franciscuse, Augustinuse ja Faustinaga samu rõõme, hoolimata sellest, kas ta andus endale või mitte?
Mis mõtet on Päästjal, veel vähem inimesel, kes on alistunud inimesele ja kannatanud kõige kohutavama piinamise all, kui lõpuks oleme
kõik ikkagi salvestatud? Mis on moraalse korra põhieesmärk, kui ajaloo Nerod, Stalinid ja Hitlerid saavad siiski samasugused hüved nagu Ema Teresas, Thomas Moores ja pühakud mineviku frantsiskaanid? Kui ahnete tasu on sama kui isetu, siis tõesti, mis siis kui Paradiisi rõõmud jäävad halvimal juhul igaviku plaanis veidi edasi?
Ei, selline taevas oleks ebaõiglane, ütleb paavst Benedictus:
Armu ei tühista õiglust. See ei tee valest õigeks. See ei ole käsn, mis kõik ära pühib, nii et kõik, mida keegi maa peal on teinud, on lõpuks võrdse väärtusega. Näiteks Dostojevskil oli õigus oma romaanis sellise taeva ja sellise armu vastu protestida Vennad Karamazovid. Lõpuks ei istu pahalased igavese banketi juures oma ohvrite kõrval vahet tegemata, nagu poleks midagi juhtunud. -Spe Salvi, n. 44, vatikan.va
Hoolimata nende protestidest, kes kujutavad ette maailma ilma absoluutideta, on teadmine põrgu olemasolust meelitamisele meelitanud rohkem inimesi kui paljud head jutlused. Ainuüksi mõte igavene kurbuse ja kannatuste kuristik on mõnele piisanud, et eitada igaviku valu asemel tund aega naudingut. Põrgu on olemas viimane õpetaja, viimane teeviit, mis päästab patuseid nende Looja kohutavast sukeldumisest. Kuna iga inimese hing on igavene, elame sellest maapealsest tasandist lahkudes edasi. Kuid just siin peame valima oma elukoha igavesti.
PARANDUSE EVANGEELIUM
Selle kirjutise kontekst on Rooma sinodi järel, mis on (õnneks) toonud kaasa südametunnistuse uurimise paljudes - nii ortoksides kui ka progressiivsetes -, kes on unustanud kiriku tõelise missiooni: evangeeliumi. Hingede päästmiseks. Et neid lõpuks päästa igavese hukatusest.
Kui soovite teada, kui tõsine patt on, siis vaadake krutsifiksi. Pühakirja tähenduse mõistmiseks vaadake Jeesuse veritsevat ja murtud keha:
Kuid mis kasu saite siis asjadest, mida nüüd häbenete? Sest nende asjade lõpp on surm. Kuid nüüd, kui olete vabanenud patust ja muutunud Jumala orjadeks, toob teie kasu kasu pühitsemisele ja selle lõpp on igavene elu. Sest patu palk on surm, aga Jumala kingitus on igavene elu meie Issandas Kristuses Jeesuses. (Rm 6: 21–23)
Jeesus võttis enda peale patu palga. Ta maksis need täielikult välja. 
Ta laskus surnuks ja purustades paradiisi uksi sulgenud ahelad, sillutas ta tee igavesse ellu kõigile, kes usaldavad Teda ja kõik, mida Ta meilt palub.
Sest Jumal armastas maailma nii, et ta andis oma ainsa Poja, et kõik, kes temasse usuvad, ei saaks hukka, vaid saaks igavese elu. (Johannese 3:16)
Kuid need, kes neid sõnu ette ütlevad ja selle peatüki lõpu siiski unustavad, ei tee neile mitte ainult karuteene hingedele, vaid võivad muutuda just takistuseks, mis takistab teistel igavesse ellu sisenemist:
Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, kuid see, kes Pojale ei allu, ei näe elu, kuid Jumala viha jääb tema peale. (Johannese 3:36)
Jumala viha on Tema õiglus. See tähendab, et patu palgad jäävad neile, kes ei saa kingitust, mida Jeesus neile pakub, oma halastuse ande, mis võtab meie patud ära andestus- mis siis tähendab, et me järgime Teda vastavalt loodus- ja moraalseadustele, mis õpetavad meid elama. Isa eesmärk on tõmmata iga üksik inimene Temaga osadusse. On võimatu olla ühenduses jumalaga, kes on armastus, kui keeldume armastamast.
Sest armu läbi olete päästetud usu kaudu ja see pole teie endi poolt; see on Jumala kingitus; see pole teoste päralt, nii et keegi ei saa kiidelda. Sest me oleme tema kätetöö, loodud Kristuses Jeesuses heade tegude jaoks, mille Jumal on ette valmistanud, et me neis elaksime. (Ef 2: 8–9)
Kui tegemist on evangeliseerimisega, jääb meie sõnum puudulikuks, kui jätame patuse hoiatamata, et pagan eksisteerib kui valik, mille teeme pigem püsides tõsises patus kui „heades tegudes”. See on Jumala maailm. See on Tema käsk. Ja meid kõiki hinnatakse ühel päeval selle üle, kas me otsustasime astuda Tema korda või mitte (ja oi, kuidas Ta on teinud kõik endast oleneva, et taastada Vaimu eluandev kord meie sees!).
Kuid evangeeliumi rõhutamine pole mitte oht, vaid kutse. Nagu Jeesus ütles, "Jumal ei saatnud oma Poega maailma hukka mõistma, vaid et maailm saaks tema kaudu päästetud." [5]vrd. Johannese 3:17 Püha Peetruse esimene homiilia pärast nelipüha väljendab seda suurepäraselt:
Parandage meelt ja pöörduge uuesti, et teie patud kustutatakse, et värskendamise ajad võiksid tulla Issanda lähedusest ... (Ap 3:19)
Põrgu on nagu pime kuur, mille uste taga on marutõbine koer, kes on valmis hävitama, terroriseerima ja õgima seda, kes sisse astub. Vaevalt see oleks
halastav lasta teistel sellesse rännata, kartes neid “solvata”. Kuid meie kui kristlaste keskne sõnum pole see, mis seal peitub, vaid taeva aiauste taga, kus Jumal meid ootab. Ja "Ta pühib nende silmadelt kõik pisarad ja surma ei ole enam ega leina ega nuttu ega valu enam ..." [6]vrd. 21:4
Ja ometi ebaõnnestume ka oma tunnistajana, kui anname teistele teada, et taevas on “siis”, nagu see ei algaks praegu. Sest Jeesus ütles:
Parandage meelt, sest taevariik on käes. (Matt 4:17)
Igavene elu võib alata inimese südames siin ja praegu, samamoodi nagu igavene surm, ja kõik selle “viljad” saavad alguse nüüd nende jaoks, kes lubavad endale tühje lubadusi ja õõnsat patu glamuuri. Meil on miljoneid tunnistusi narkosõltlastelt, prostituudidelt, mõrvaritelt ja minusugustelt võhikutelt, kes võivad kinnitada, et Issand elab, Tema vägi on tõeline, Tema sõna on tõsi. Ja tema rõõm, rahu ja vabadus ootavad kõiki neid, kes usuvad Temasse täna, sest…
… Praegu on väga vastuvõetav aeg; vaata, nüüd on päästepäev. (2. Kor 2: 6)
Tõepoolest, see, mis veenab teisi kõige enam evangeeliumi sõnumi tõesuses, on see, kui nad „maitsevad ja näevad” jumalariiki sinus ...
