Kriis kriisi taga

 

Meeleparandus tähendab mitte ainult tunnistada, et olen valesti teinud;
see on minu valele selja keeramine ja evangeeliumi kehastamise alustamine.
Sellest sõltub kristluse tulevik tänases maailmas.
Maailm ei usu seda, mida Kristus õpetas
sest me ei kehastu seda. 
- Jumala sulane Catherine Doherty, pärit Kristuse suudlus

 

THE Kiriku suurim moraalne kriis kasvab meie aegadel veelgi. Selle tulemuseks on katoliku meedia juhitud „ilmikud inkvisitsioonid“, üleskutsed ulatuslikele reformidele, hoiatussüsteemide ülevaatamine, ajakohastatud protseduurid, piiskoppide ekskommunikatsioon jne. Kuid see kõik ei tunnista probleemi tegelikku juuri ja miks ei suuda iga seni välja pakutud „parandus“, hoolimata õiglasest nördimusest ja mõistlikust põhjusest, tegeleda probleemiga kriis kriisi sees. 

 

KRIISI SÜDA

Üheksateistkümnenda sajandi lõpus olid paavstid hakanud häiret andma ülemaailmne revolutsioon oli käimas, nii salakaval, et tundus kuulutavat pühas pühas ennustatud „viimaseid aegu”. 

... paistis olevat saabunud need pimedad ajad, mida ennustas Püha Paulus, kus Jumala õiglasest otsusest pimestatud inimesed peaksid võtma tõeks valet ja uskuma „selle maailma vürsti”, kes on valetaja ja selle isa kui tõeõpetaja: „Jumal saadab neile valet, et uskuda valetamist (2. Tess. Ii., 10.). Viimasel ajal loobuvad mõned usust, pöörates tähelepanu eksimisvaimudele ja kuradite õpetustele. " (1. Tim. Iv., 1). —POPE LEO XIII, Divinum Illud Munus, n. 10. aasta

Sel ajal oli kõige mõistlikum vastus kinnitada muutumatuid tõetõdesid ja mõista hukka modernismi, marksismi, kommunismi, sotsialismi jne. Paavstid hakkas pöörduma ka Jeesuse Püha Südame, Pühima Ema, Peaingel Miikaeli ja näiliselt kogu taeva väe poole. 1960. aastateks on aga Moraalne tsunami tundus peatamatu. Seksuaalne revolutsioon, süüdi olev lahutus, radikaalne feminism, rasestumisvastased vahendid, pornograafia ja seda kõike soosiv sotsiaalse massikommunikatsiooni teke olid kenasti käimas. Pühitsetud elu instituutide kongregatsiooni prefekt kurtis, et sekulariseeritud kultuur on tunginud isegi sügavalt lääne usukordadesse ...

... ja siiski peaks religioosne elu olema selle asemel, et seda peegeldada, pigem "domineeriva kultuuri" alternatiiv. —Kardinal Franc Rodé, prefekt; alates Benedictus XVI, Maailma valgus autor Peter Seewald (Ignatiuse ajakirjandus); lk. 37 

Paavst Benedictus lisas:

... sellele aitas kaasa 1970. aastate intellektuaalne kliima, millele 1950. aastad olid juba teed sillutanud. Sel ajal töötati isegi lõpuks välja teooria, et pedofiiliat tuleks vaadelda kui midagi positiivset. Ennekõike propageeriti aga teesi - ja see imbus isegi katoliku moraaliteoloogiasse -, et pole olemas midagi sellist, mis oleks iseenesest halb. Oli ainult asju, mis olid "suhteliselt" halvad. Mis oli hea või halb, sõltus tagajärgedest. —Samas lk. 37

Me teame ülejäänud kurba, kuid tõestisündinud lugu sellest, kuidas moraalne relativism on Lääne tsivilisatsiooni alused ja katoliku kiriku usaldusväärsuse kokku kukkunud.

60ndatel selgus, et sellest, mida kirik tegi, status quo, ei piisa. Põrgu ähvardus, pühapäevane kohustus, kõrged rubriigid jms - kui need tõhusalt hoidsid kuulajaid pinkides - seda enam ei teinud. Siis tuvastas püha Paulus VI kriisi keskpunkti: süda ise. 

 

EVANGELISEERIMINE PEAB SAAMA JÄLLE MEIE MISSIOONIKS

Paulus VI silmapaistev entsüklika kiri Humanae Vitae, mis käsitles vaidlusalust rasestumisvastaseid probleeme, on saanud tema pontifikaadi tunnuseks. Kuid see polnud tema oma nägemine. Seda selgitati mitu aastat hiljem apostlikus manitsuses Evangelii Nuntiandi („Evangeeliumi kuulutamine”). Nagu tõstaks iidselt ikoonilt tahma- ja tolmukihte, ületas ponttff sajandeid dogmat, poliitikat, kaanoneid ja nõukogusid, et tuua kirik tagasi oma olemuse ja raison d'être: kuulutada evangeeliumi ja Jeesust Kristust iga olendi Issandaks ja Päästjaks. 

Evangeliseerimine on tegelikult Kirikule omane arm ja kutsumus, tema sügavaim identiteet. Ta eksisteerib selleks, et evangeliseerida, st kuulutada ja õpetada, olla armuande kanal, lepitada patuseid Jumalaga ja põlistada Kristuse ohvrit missal, mis on Tema mälestusmärk. surm ja hiilgav ülestõusmine. - paavst ST. PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 14; vatikan.va

Pealegi oli kriis südameasi: kirik ei tegutsenud enam uskliku kirikuna. Tal oli kaotas oma esimese armastuse, nii pühade poolt imeliselt elatud ja kuulutatud, mis pidi Isiklikult ja ilma reservita andke end Jeesusele - abikaasadena üksteisele. Sellest pidi saama seminaride, koolide,
ja religioossed institutsioonid: et iga katoliiklane kehastuks tõeliselt evangeeliumi, teeks Jeesuse armastatuks ja tuntuks kõigepealt maailmas ja seejärel ilma maailmas, mis januneb autentsuse järele.^[1]Evangelii Nuntiandi, n. 76; vatikan.va

Maailm nõuab ja ootab meilt elu lihtsust, palvevaimu, heategevust kõigi, eriti madalate ja vaeste suhtes, kuulekust ja alandlikkust, lahusolekut ja eneseohverdamist. Ilma selle pühadusemärgita on meie sõnal raskusi tänapäeva inimese südant puudutada. See riskib olla edev ja steriilne. - paavst ST. PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 76; vatikan.va

Tegelikult on mõned teoloogid välja pakkunud, et paavst Johannes Paulus II oli taga “kummituslik kirjanik” Evangelii Nuntiandi. Tõepoolest, pühitses oma pühitsemise ajal pidevalt vajadust uue evangeliseerimise järele, eriti kunagi evangeliseeritud kultuuride puhul. Ka tema visioon ei saanud olla selgem:

Ma tunnetan, et on jõudnud hetk pühenduda kõik kiriku energiatest uuele evangeelsusele ja missioonile ad gentes [rahvastele]. - paavst ST. JOHN PAUL II, Redemptoris Missio, n. 3; vatikan.va

Nähes noori mahajäetud ja visiooni puudumise tõttu hukkuvadavas ta ülemaailmsed noortepäevad ja kutsus nad evangelistide armeeks:

Ärge kartke tänavatele ja avalikesse kohtadesse minekut, nagu esimesed apostlid, kes jutlustasid Kristust ja head sõnumit päästest linnade ja külade väljakutel. Praegu pole aeg häbeneda evangeeliumi. On aeg seda katustelt kuulutada. Ärge kartke vabaneda mugavast ja rutiinsest eluviisist, et võtta vastu väljakutse teha Kristus tuntuks tänapäevases metropolis. Just sina pead “minema mööda maanteele” ja kutsuma kõik, kellega kohtud, pidusöögile, mille Jumal on oma rahvale ette valmistanud. Evangeeliumi ei tohi hirmu või ükskõiksuse tõttu varjata. Seda ei olnud kunagi mõeldud eraviisiliselt peita. See tuleb asetada seisma, et inimesed näeksid selle valgust ja kiidaksid meie taevast Isa. —Kodu, Cherry Creeki osariigi pargi homily, Denver, Colorado, 15. august 1993; vatikan.va

Möödus kuusteist aastat, kui ka tema järeltulija paavst Benedictus rõhutas nüüd kiriku missiooni täielikku pakilisust:

Meie päevil, mil maailma suurtel aladel on usul oht välja surra nagu leegil, millel pole enam kütust, on esmatähtis seada Jumal selles maailmas kohal olevaks ning näidata meestele ja naistele teed Jumala juurde. Mitte ükski jumal, vaid Siinail kõnelenud Jumal; sellele Jumalale, kelle näo tunneme ära armastuses, mis surub “lõpuni” (vrd. Jn 13: 1) - risti löödud ja ülestõusnud Jeesuses Kristuses. —POPE BENEDIKT XVI, Tema pühaduse paavsti Benedictus XVI kiri kõigile maailma piiskoppidele, 12. märts 2009; vatikan.va

 

KÄESOLEV KÕNE

Benedictus XVI kiri, mis oli adresseeritud kõigile maailma piiskoppidele, toimis kui hästi kirik reageeris tema eelkäijate direktiividele. Kui karja usk ähvardas välja surra, siis kes oli selles süüdi, kui selle õpetajad?

Kaasaegne inimene kuulab meelsamini tunnistajaid kui õpetajaid ja kui ta õpetajaid kuulab, siis sellepärast, et nad on tunnistajad. -Evangelii Nuntiandi, n. 41; vatikan.va

Kui maailm laskus pimedusse, kas mitte sellepärast, et maailma valgus, mis on Kirik (Mt 5:14), oli ise hääbumas?

Siit jõuame kriisisisene kriisini. Paavstid kutsusid evangeliseerima mehi ja naisi, keda võib-olla ise pole evangeliseeritud. Pärast Vatikan II muutusid religioossed institutsioonid liberaalse teoloogia ja ketserliku õpetuse tulipunktideks. Katoliku taandumistest ja kloostritest said radikaalse feminismi ja „uue ajastu” keskused. Mitu preestrit jutustas mulle, kuidas nende seminarides valitses homoseksuaalsus ja kuidas õigeusu veendumusi omavaid inimesi saadeti mõnikord “psühholoogiliseks hindamiseks”.^[2]vrd Koirohi Kuid võib-olla kõige murettekitavam on see, et palvet ja pühade rikkalikku vaimsust õpetati harva, kui seda kunagi õpetati. Selle asemel domineeris intellektuaalsus, kui Jeesusest sai pelgalt ajalooline tegelane, mitte aga ülestõusnud Issand, ja evangeeliume käsitleti kui laboreid, mida tuleb lahata, mitte Jumala elavat sõna. Ratsionalismist sai saladuse surm. Nii ütles Johannes Paulus II:

Mõnikord on isegi katoliiklased kaotanud või pole neil kunagi olnud võimalust kogeda Kristust isiklikult: mitte Kristus kui pelgalt „paradigma” või „väärtus”, vaid kui elav Issand, „tee ja tõde ning elu”.. —POPP JOHN PAUL II, L'Osservatore Romano (Vatikani ajalehe ingliskeelne väljaanne), 24. märts 1993, lk 3.

See on see, mida paavst Franciscus on püüdnud kirikus taaselustada just sel hilisel tunnil, sellel „halastuse ajal”, mis tema arvates on „otsa saamas”.^[3]kõne Boliivias Santa Cruzis; newsmax.com, Juuli 10th, 2015 Tuginedes oma eelkäijatele evangelisatsiooni teemal, on Franciscus väljakutse preesterlusele ja ustavatele mõnikord ausalt öeldes autentne. see on ei piisa apologeetika tundmiseks ja tagasivõtmiseks ega meie rituaalide ja traditsioonide säilitamiseks, on ta nõudnud. Me peame kumbki saama puudutatavaks, kohalolevaks ja läbipaistvaks rõõmuevangeeliumi kuulutajaks - tema apostelliku manitsuse pealkirjaks. 

 ... evangeliseerija ei tohi kunagi välja näha nagu keegi, kes on just matustelt tagasi tulnud! Taastugem ja süvendagem oma entusiasmi, seda „veetlevat ja lohutavat rõõmu evangeeliumist, isegi siis, kui peame pisaraid külvama ... Ja kas meie aja maailm, mis otsib, mõnikord ahastusega, mõnikord lootusega, on lubatud head sõnumit vastu võtta mitte evangeelsetelt sõnadelt, kes on heidutatud, heitunud, kannatamatud või ärevad, vaid evangeeliumi ministritelt, kelle elu särab tulisusest ja kes on kõigepealt saanud Kristuse rõõmu ”. - paavst prantslane, Evangelii Gaudium, n. 10; vatikan.va

Need sõnad kirjutas muide kõigepealt püha Paulus VI.^[4]Evangelii Nuntiandi (8. detsember 1975), 80: AAS 68 (1976), 75. Seega ei saa praegune kõne olla kõne osas selgem Kristuselt endalt kes ütles jüngritele: "Kes sind kuulab, see kuulab mind." ^[5]Luke 10: 16 Nii et kust me siit minema läheme?

Esimene samm on, et igaüks meist, individuaalselt, saaks „Avage oma südamed Jeesuse Kristuse ees.“Käia üksi looduses, oma magamistoas või tühja kiriku vaikuses ... ja rääkida Jeesusega sellisena nagu ta on: elav inimene, kes armastab sind rohkem kui keegi teeb või suudab. Kutsu teda oma ellu, palu, et ta sind muudaks, et ta su vaimuga täidaks ning sinu südant ja elu uuendaks. See on koht, kust täna õhtul alustada. Ja siis ta ütleb: "Tule, järgi mind." ^[6]Ground 10: 21 Siis hakkas ta maailma muutma ainult kaheteistkümne mehega; mulle tundub, et see on jälle jäänuk, kutsutakse üles tegema sama ...

Kutsun kõiki kristlasi, igal pool, just sel hetkel, uuele isiklikule kohtumisele Jeesuse Kristusega või vähemalt avatusele, et ta laseks neil nendega kohtuda; Ma palun teil kõigil seda teha iga päev vankumatult. Keegi ei tohiks arvata, et see kutse pole mõeldud talle, sest „kedagi ei jäeta Issanda pakutavast rõõmust kõrvale”. Issand ei peta neid, kes seda riski võtma; kui astume sammu Jeesuse poole, mõistame, et ta on juba seal ja ootab meid avasüli. Nüüd on aeg öelda Jeesusele: „Issand, ma olen lasknud end petta; tuhandel viisil olen ma teie armastuse kõrvale hoidnud, kuid siin olen ma veel kord, et uuendada oma lepingut teiega. Vajan sind. Päästke mind veel kord, Issand, võtke mind veel kord oma lunastavasse embusse ”. Kui hea tunne on tema juurde tagasi pöörduda alati, kui oleme eksinud! Lubage mul veel kord öelda: Jumal ei väsi meile andestamast; meie oleme need, kes väsivad tema halastuse otsimisest. Kristus, kes käskis meil andestada üksteisele „seitsekümmend korda seitse” (Mt 18:22) on toonud meile oma näite: ta on andestanud meile seitsekümmend korda seitse. Ikka ja jälle kannab ta meid oma õlgadel. Keegi ei saa meid ära võtta väärikusest, mille meile annab see piiritu ja kadumatu armastus. Hellusega, mis ei peta kunagi, kuid on alati võimeline meie rõõmu taastama, võimaldab ta meil pea üles tõsta ja uuesti alustada. Ärgem põgenegem Jeesuse ülestõusmise eest, ärgem andkem iial alla, tulgu mis tuleb. Ärgem inspireerigu miski rohkem kui tema elu, mis sunnib meid edasi! - paavst prantslane, Evangelii Gaudium, n. 3; vatikan.va

 

Täname kõiki, kes on sellel nädalal teie palvetele ja rahalisele toele selles teenistuses panustanud. Aitäh ja õnnistagu Jumal teid rikkalikult! 

 

Markiga sisse sõitma . Nüüd Word,
klõpsake alloleval ribal tellima.
Teie e-posti aadressi ei jagata kellegagi.