Püha Johannes Bosco unistus kahest sambast
THE võimalus, et tekibRahu ajastu”Pärast seda katseaega, mille maailm on alustanud, rääkis varajane kirikuisa. Ma usun, et see saab lõpuks olema "Püha Südame võidukäik", mille Maarja Fatimas ennustas. Mis kehtib tema kohta, kehtib ka kiriku kohta: see tähendab, on tulemas kiriku võidukäik. See on lootus, mis on eksisteerinud juba Kristuse ajast ...
Esmakordselt avaldatud 21. juunil 2007:
MAARIA KANN
Me näeme seda Maarja ja Kiriku samaaegset võidukäiku, mis oli Eedeni aias ette aimatud:
Ma panen vaenu teie (saatana) ja naise vahele ja sinu ja tema seeme: ta purustab su pea ja sina jääd tema kanna järele ootama. (3. Moosese 15:XNUMX; Douay-Rheims)
Mis purustab saatana, kuid väikese jääkarja, kes moodustab ta kannu? Tema seeme on Jeesus ja seega oleme meie, tema keha, ka tema ristimise tõttu tema seemned. Ärge oodake, et Maarja ootamatult taevasse ilmub, kett käes, et Saatanat isiklikult siduda. Pigem oodake, et leiate ta oma laste juurest, roosikrantsi kett käes, õpetades neid saama Kristuse sarnaseks. Sest kui sinust ja minust saab maa peal teine Kristus, siis asusime õigustatult hävitama kurjust usu, lootuse ja armastuse relvade abil.
Siis saab armulise armastuse ohvriks langenud väikeste hingede leegion sama arvuks nagu taeva tähed ja mererand. See on saatana jaoks kohutav; see aitab Õnnis Neitsil oma uhke pea täielikult purustada. —St. Lisieux'i Thérése, Maarja Legioni käsiraamat, lk. 256-257
See on võit, mis võidab maailma, meie usu. Kes on see, kes maailma võidab, kui see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg? (1. Johannese 5: 4–5)
Pange tähele, et 3. Moosese 15:XNUMX ütleb, et ka Saatanal on „seeme”.
Siis vihastas draakon naise peale ja läks sõtta ülejäänud tema järglased, need, kes peavad kinni Jumala käskudest ja annavad tunnistust Jeesusest. (Ilm 12:17)
Saatan peab sõda läbi tema "armee," need, kes järgivad „lihaiha, silmade himu ja elu uhkust” (1. Jh 2:16). Mis on meie võit siis, kui vallutada Saatana laste südamed armastuse ja halastusega? Märtrid, eriti “kiriku seeme”, vallutavad kurjuse oma ütlemata tunnistusega evangeeliumi tõest. Saatana kuningriik langeb lõpuks Maarja moodustatud väikeste “punaste” ja “valgete” märtrite kuulekuse, alandlikkuse ja heategevuse läbi. Need moodustavad „taevase armee“, mis koos Jeesusega viskavad metsalise ja valeprohveti tulejärve:
Siis nägin taevast avanevat ja vaata, valge hobune! Seda, kes sellel istus, nimetatakse ustavaks ja tõeliseks ning õiguses ta mõistab kohut ja teeb sõda ... Ja taeva armeed, mis on paigutatud peene, valge ja puhta linaga, järgnesid teda valgetel hobustel ... Metsloom võeti kinni ja koos sellega valeprohvet ... Need kaks visati elusana väävliga põlevasse järve. (Ilm 19:11, 14, 20,)
VÕIT KAAR
Siis avati taevas Jumala tempel ja tema templit nähti tema lepingulaeka; ja seal välgatasid välgud, hääled, äikesehood, maavärin ja tugev rahe. (Ilm 11:19)
(Praegu teile kirjutades on meie ümber puhkenud erakordne torm tohutu välgu ja äikesehoogudega!)
Maarja on see, kelle Jeesus on määranud juhtima Kirikut Rahu ajastu. Me näeme seda ette aimatuna, kui iisraellased Joosua juhtimisel järgnevad pakti laegas tõotatud maale:
Kui näete Issanda, oma Jumala, lepingulaekat, mida levitaalsed preestrid kannavad, peate murdma laagri ja järgima seda, et teaksite, kuidas minna, sest te pole seda teed varem käinud. (Joosua 3: 3-4)
Jah, Maarja kutsub meid maailmaga laagrit katkestama ja järgima tema reetlikke aegu. Nagu tõotatud maale sisenevad iisraellased, on see ka kiriku tee, mida ta pole valmistunud uude ajastusse astumiseks. Lõpuks saadab Maarja meid ümbritsema vaenlase müüri, nagu tegid Joosua ja iisraellased, kui nad ümbritsesid Jeeriko müüri.
Joosua lasi preestritel võtta Issanda laeka. Seitse preestrit, kes kandsid oinasarvi, marssisid Issanda laeka ette ... seitsmendal päeval, alates päevahommikust, marssisid nad samamoodi linnas seitse korda ... Sarvede puhudes hakkasid inimesed karjuma ... müür varises kokku ja inimesed tungisid laupkokkupõrkega linna ja võtsid selle. (Joosua 5: 13–6: 21)
Osa jääkidest on need piiskopid ja preestrid, keda Saatan ei suutnud usust taganeda. Mõni pühakirjauurija soovitab, et umbes kaks kolmandikku hierarhiast ei loobuks (vt Ilm 12: 4). Need „seitse preestrit”, kes kannavad oinasarve (piiskopi lesti), pole taga, vaid eespool seitset sakramenti kandvat laeva, mida sümboliseerib selles tekstis number „seitse”. Kas näete, kuidas Ema asetab Jeesuse alati esikohale?
Tõepoolest, Saatana katsed täielikult kustutada sakramente kohtub täieliku läbikukkumisega, tema suured pingutused varisevad hetkega nagu Jeeriko müür. Kirik siseneb „päevavalgele tulles“ a uus ajastu milles Püha Vaim laskub alla teisel nelipühal ja Kristus valitseb oma sakramentaalse kohaloleku kaudu. Sellest saab pühakute vanus, kusjuures hinged kasvavad enneolematus pühaduses, ühendatud Jumala tahtega, moodustades plekita ja puhta Pruudi ... kui Saatan jääb ahelasse kuristikku.
See on ülim võit, Maarja võidukäik, kui kiriku südames võidetakse kurjus, kuni saatana lõpliku kaotamiseni ja Jeesuse naasmiseni au sees.
Nendel “lõpuaegadel”, mille poja lunastav kehastus sisse juhatas, ilmub Vaim välja ja antakse, tunnustatakse ja võetakse vastu inimest. Nüüd saab see jumalik plaan, mis on saavutatud Kristuses, uue loodu esmasündinu ja peana mida kehastab inimkond Vaimu väljavalamine: kirikuna pühade osadus, pattude andeksandmine, keha ülestõusmine ja igavene elu. -Katoliku kiriku katekism, n. 686. aasta
Kui enne seda viimast lõppu tuleb võiduka pühaduse periood, mis on enam-vähem pikenenud, ei too sellise tulemuse mitte Kristuse isiku ilmumine Majesteedis, vaid nende pühitsusjõudude toimimine, mis on nüüd tööl, Püha Vaim ja kiriku sakramendid. -Katoliku kiriku õpetus; tsiteeritud Loomingu hiilgus, Fr. Joseph Iannuzzi, lk 86
VARASE KIRIKU HÄÄL
Nii mina kui kõik teised õigeusu kristlased tunneme kindlalt, et liha ülestõusmine järgneb tuhat aastat ümberehitatud, kaunistatud ja laienenud Jeruusalemma linnas, nagu kuulutasid prohvetid Hesekiel, Jesaja ja teised ... Mees meie seas nimega John, üks Kristuse apostlitest, võttis vastu ja ennustas, et Kristuse järgijad elavad Jeruusalemmas tuhat aastat ning et pärast seda toimub universaalne ja lühidalt öeldes igavene ülestõusmine ja kohtuotsus. - Püha Justin märter, Dialoog Tryphoga, Ch. 81, Kiriku isad, Kristlik pärand
Niisiis, ennustatud õnnistus viitab kahtlemata Tema Kuningriigi ajale, mil õiglane valitseb surnuist üles ärkamise üle; kui uuestisündinud ja orjusest vabanenud looming annab taevasest kastest ja maa viljakusest arvukalt igasuguseid toite, nagu meenutavad eakad inimesed. Need, kes nägid Johannest, Issanda jüngrit, [rääkige meile], et kuulsid temalt, kuidas Issand õpetas ja rääkis nendest aegadest ... —St. Kirikuisa Irenaeus Lyonist (140–202 pKr); Adversus Haereses, Irenaeus Lyonist, V.33.3.4, Kiriku isad, CIMA Publishing Co; (Püha Irenaeus oli Püha Polükarpi õpilane, kes tundis apostel Johannes ja õppis temalt ning hiljem pühitses Johannes Smyrna piiskopiks.)
Tunnistame tõepoolest, et maa peal lubatakse meile kuningriiki, ehkki taeva ees, ainult teises eksisteerimisseisundis; kuivõrd see toimub pärast tuhat aastat kestnud ülestõusmist jumalikult ehitatud Jeruusalemma linnas ... Me ütleme, et selle linna on Jumal andnud selleks, et võtta vastu pühasid nende ülestõusmisel ja värskendada neid kõigi tõeliselt rohkesti vaimne õnnistused, kui hüvitis neile, mida oleme kas põlanud või kaotanud ... —Tertullianus (155–240 pKr), Nicene'i kiriku isa; Adversus Marcion, Ante-Nicene'i isad, Kirjastus Henrickson, 1995, kd. 3, lk 342–343)
Kuna Jumal, olles oma töödega lõpule jõudnud, puhkas seitsmendal päeval ja õnnistas seda, tuleb kuue tuhande aasta lõpus kogu pahandus maa pealt kaotada ja õiglus valitseb tuhat aastat ... —Caecilius Firmianus Lactantius (250–317 pKr; kirikukirjanik), The Divine Institutes, 7. kd.
Need, kes selle lõigu tugevusel [Ilm 20: 1–6], on kahtlustanud, et esimene ülestõusmine on tulevane ja kehaline, on muuhulgas liikunud spetsiaalselt tuhande aasta võrra, justkui oleks sobiv asi, et pühad peaksid sel perioodil seega omama mingit hingamispäeva , püha vaba aja veetmine pärast kuue tuhande aasta möödumist inimese loomisest ... (ja) peaks järgnema kuue tuhande aasta möödumine kuuest päevast, mingi seitsmenda päeva hingamispäev järgneva tuhande aasta jooksul ... Ja see arvamus ei oleks vastumeelne, kui usutakse, et pühade rõõmud sellel hingamispäeval on vaimsed ja tulenevad Jumala kohalolekust. —St. Jõehobu Augustinus (354–430 pKr; kiriku arst), De Civitate Dei, Bk. XX, Ch. 7 (Ameerika Katoliku Ülikooli Kirjastus)
Vajuta siia, et Tühista or Soovin uudiskirja selle ajakirja juurde.
