IV OSA
Rist Tabori mäe otsas
AJAL Jumalateenistus, mis järgnes igale igapäevasele missale (ja püsis igavesti kogu kloostri erinevates kabelites), tõusid mu hinge sõnad:
Armastus kuni viimase veretilgani.
Armastus on muidugi kogu seaduse täitmine. Nagu esimesel päeval kuulutas evangeelium:
Sa armastad Issandat, oma Jumalat, kogu südamest, kogu hingest ja kogu oma meelest. See on suurim ja esimene käsk. Teine on selline: Sa armastad ligimest nagu iseennast. Nendest kahest käsust sõltub kogu seadus ja prohvetid. (Matt 22: 34–40)
Aga need sõnad armastus viimase tilgani ei olnud pelgalt armastusekäsk, vaid juhis kuidas armastama: viimase tilgani. Varsti õpetas Jumalaema mind.
Esimesest tööpäevast tööriided seljast koorides tänasin Jumalat veelkord kuuma dušši kingituse eest. Õhtusöök ja vesi olid teretulnud vaatepilt, kui kuumus põletas keha energia ja niisutuse nagu lomp kõrbes. Kui ma köögist lahkudes püsti tõusin, vaatasin valamu juures nurgas olevaid nõusid ja kuulsin taas oma südames sõnu:Armastus viimase tilgani.”Mõistsin kohe sisemiselt, et Issand ei palunud mul mitte ainult teenida, vaid saada ka“ sulaste sulaseks ”. Et mitte oodata, millal minu juurde tuleb, vaid et ma otsiksin välja oma vendade ja õdede vajadused ning hoolitseksin nende eest. Võtta, nagu Ta käskis, "Viimane" koht ja teha kõike suure armastusega, jätmata midagi tegemata, poolikut või soovimatut. Pealegi pidin ma nii armastama, ilma et oleksin sellele tähelepanu juhtinud, kurtnud ega uhkustanud. Ma lihtsalt olin armastus sel varjatud, kuid nähtaval viisil, viimase tilgani.
Kui päevad möödusid ja hakkasin otsima võimalusi selliselt armastada, ilmnes üks asi teiste seas. Üks on see, et me ei saa niimoodi armastada 
jõude või lohakas süda. Me peame olema teadlikud! Jeesuse järgimine, olgu selleks siis kohtumine temaga palves või kohtumine temaga minu vennas, nõuab teatud südametunnetust ja südant. Küsimus pole ärevas tootlikkuses, vaid pigem meelekindluse intensiivsuses. Et olla tahtlik selle suhtes, mida ma teen, sellega, mida ma ütlen, sellega, mida ma ei tee. Et mu silmad on alati pärani lahti ja suunatud ainult Jumala tahte poole. Kõik on suunatud sihilikult, nagu teeksin seda Jeesuse heaks:
Nii et kas sööte, joote või mida iganes teete, tehke kõik Jumala auks. Mida iganes teete, tehke südamest nagu Issanda ja mitte teiste nimel (1. Korintlastele 10:31; Koloslastele 3:23)
Jah, see on armastamine, teenimine, töötamine ja palvetamine südamest. Ja kui me niimoodi armastama hakkame, kuni viimase veretilgani nii-öelda hakkab siis juhtuma midagi sügavat. Liha ja kõik selle teod, st egoism, viha, iha, ahnus, kibestumine jne hakkavad surema. Siin on ketoos see hakkab juhtuma, iseenda tühjenemine ja selle asemel - palve, sakramentide ja kummardamise kanalite kaudu - hakkab Jeesus meid iseendaga täitma.
Ühel päeval missa ajal, kui ma vaatasin pilgu ristilõksule ja Kristuse avatud küljele, tähendust "Armastus viimase veretilgani" sai “elavaks”. Sest see oli alles siis, kui Jeesus hingas oma viimse ja Tema külg oli läbistatud et Ta täielikult ja täielikult armastas meid viimase veretilgani. Siis…
Pühamu loor rebiti ülevalt alla kaheks. Kui sajandik, kes tema vastas seisis, nägi kuidas ta viimati hingas ta ütles: "Tõesti, see mees oli Jumala Poeg!" (Markuse 15: 8–9)
Selles viimane veretilk, sakramendid võrsusid tema küljelt ja Risti all seisjad said jumaliku halastuse, mis neid muutis ja pööras. [1]vrd. Matt 24:57 Sel hetkel rebis taeva ja maa vaheline loor maha ja 
redel [2]vrd. Kirik on see redel, saades justkui “päästesakramendiks”, vahendiks Jeesusega kohtumiseks nende vahel püstitati: Taevas võis nüüd maad puudutada. Püha Johannes sai oma pea panna ainult Kristuse rinnale. Kuid just sellepärast, et Tema külg oli läbistatud, suutis Thomas kahtlemine nüüd kätte saada sisse Kristuse pool, puudutades armastavat, põlevat Jeesuse Püha Südant. Selle armastuse kohtumise kaudu, kes armastas viimase tilgani, Thomas uskus ja kummardas.
Et armastus kuni viimase veretilganitähendab siis armastama as Kristus tegi. Mitte ainult mõnitamiseks ja nuhtlemiseks, mitte ainult kroonimiseks ja naelutamiseks, vaid ka külje sisse läbistamiseks nii, et kõik, mis mul on, kõik, mis mul on, tõepoolest, kogu mu elu ja hingamine valatakse igal hetkel mu naabri jaoks välja. Ja kui ma armastan sellel viisil, loor taeva ja maa vahel on purunenud ja mu elu muutub redeliks taevasse -Taevas võib puudutada maad minu kaudu. Kristus võib laskuda minu südamesse ja läbi niimoodi armastamise haav, saavad teised minus Jeesuse tõelise kohaloleku kokku puutuda.
Ühel hetkel meie Mehhiko-aja jooksul küsisid nunnad, kas ma laulaksin ühel missal armulaua laulu. Nii ma tegingi ja see oli ainus laul, mida mõelda oskasin. Pange see oma palveks minuga sel päeval ...
Tajusin, et selline armastamise viis, mida Jumalaema ja Püha Paulus õpetavad, oli ainult alus sellele, mis peab olema suurim kingitus, mis inimkonnale pärast kehastumist välja valatakse. Oma esimese kloostripäeva hommikupalvusel mõtisklesin Püha Johannes Eudese meditatsiooni üle, mis tundus kõlavat nagu ennustus rahvaste üle ...
Augustikuine Jeesuse süda on armastuse ahi, mis levitab oma tuleleeke igas suunas, taevas, maa peal ja läbi kogu universumi ... Oo, mu Päästja Südame pühad tuld ja leegid, tormake mu südamesse ja kõigi mu vendade südamed ja süütage need nii paljudesse armastuse ahjudesse minu kõige armastavama Jeesuse vastu! - alates Magnificat, August 2016, lk. 289
Jätkub…
