Vasturevolutsioon

Püha Maximillian Kolbe

 

Järeldasin Trajektoor öeldes, et me valmistume uueks evangeliseerimiseks. See on see, millega peame end eelnevalt hõivama - mitte punkreid ehitama ja toitu hoidma. Tuleb “taastamine”. Sellest räägib nii Jumalaema kui ka paavstid (vt Paavstid ja koidikuajad). Nii et ärge peatuge sünnitusvaludel, vaid tulevasel sünnitusel. Maailma puhastamine on vaid väike osa üldplaanist, isegi kui see peaks tulema märtrite verest ...

 

IT on tund kontrrevolutsiooni alustada. Tund, mil igaüks meist Püha Vaimu poolt antud armude, usu ja kingituste järgi kutsutakse sellesse praegusesse pimedusse nagu armastuse leegid ja valgus. Sest nagu ütles kunagi paavst Benedictus:

Me ei saa rahulikult leppida ülejäänud inimkonna taas paganlusse langemisega. - kardinal Ratzinger (paavst BENEDICT XVI), Uus evangeliseerimine, armastuse tsivilisatsiooni ülesehitamine; Pöördumine katekoloogide ja usuõpetajate poole, 12. detsember 2000

... te ei tohi käed rüpes jääda, kui kaalul on teie naabri elu. (vrd Lev 19:16)

See on tund, mil peame leidma oma julguse ja andma omalt poolt kõik, et Kristuses kõik asjad taastataks.

Kirikut kutsutakse alati tegema seda, mida Jumal Aabrahamilt palus, see tähendab hoolitsema selle eest, et kurja ja hävingu mahasurumiseks oleks piisavalt õigeid inimesi ... minu sõnad [on] palve, et heade energiad saaksid taas jõudu juurde. Nii võiks öelda, et Jumala võidukäik, Maarja võidukäik on vaikne, sellegipoolest on nad tõelised. —POPE BENEDIKT XVI, Maailma valgus, lk. 166, Vestlus Peter Seewaldiga

See on tund, mil rohkem kui miski muu ilu meie usk peab uuesti särama ...

 

TUME KOKK

Seda praegust pimedust võib tabavalt kirjeldada kui inetus. See on inetus, mis on hõlmanud kõike nagu tumedat musta mantlit, alates kunstist ja kirjandusest, lõpetades muusika ja teatriga ning lõpetades sellega, kuidas me foorumitel, aruteludel, televisioonis ja sotsiaalmeedias üksteisega räägime. Kunst on muutunud abstraktne ja veider; enimmüüdud raamatud on kinnisideeks kuritegevusest ja okultismist; filmid on kinnistatud iha, vägivalla ja apokalüptilise süngusega; televisioon mõttetutes, madalates „tõsielusaadetes“; meie suhtlus on muutunud silmapaistmatuks ja alandavaks; ja levimuusika on sageli karm ja raske, elektrooniline ja närviline, ihaldades liha. See inetus on nii laialt levinud, et isegi liturgia on kadunud, kui kadunud on imestustunne ja transtsendentsus, mis on kord kapseldunud märkidesse, sümbolitesse ja muusikasse, mis paljudes kohtades on muud kui hävitatud. Viimasena on see inetus, mis püüab isegi loodust ennast - köögiviljade ja puuviljade loomulikku värvi, loomade kuju ja omadusi, taimede ja mulla funktsiooni ning jah - isegi deformeerida, et isegi moonutada jumalakuvandit, milles me oleme loodud, mees ja naissoost.^[1]vrd Inimese seksuaalsus ja vabadus

 

ILU JA LOOTUS

Just seda levivat inetust kutsutakse meid taastama ilu, ja seega taastada lootus. Paavst Benedictus rääkis "sügavast sidemest ilu ja lootuse vahel". ^[2]POPE BENEDICT XVI, pöördumine kunstnike poole, 22. november 2009; ZENIT.org Kunstnikele mõeldud prohvetlikus kõnes ütles Paulus VI:

See maailm, kus me elame, vajab ilu, et mitte meeleheitesse vajuda. Ilu, nagu tõde, pakub rõõmu inimese südamesse ja on see kallis vili, mis peab vastu aja erosioonile, mis ühendab põlvkondi ja võimaldab neil olla imetluses üks. - 8. detsember 1965; ZENIT.org

Vene filosoof Fjodor Dostojevski ütles kunagi: "ilu päästab maailma."^[3]romaanist Idioot Kuidas? Segades inimkonnas taas igatsust ja soovi Tema järele, kes on Ilu ise. Võib-olla usume, et just rafineeritud apologeetika, õigeusu sõnavõtud ja julged diskursused peatavad moraalsete väärtuste ja rahu kahanemise meie aegadel. Olles vajalikud, peame esitama küsimuse: kes on kuulad enam? Jällegi on vaja ilu mis räägib sõnadeta.^[4]vaata Vaikne vastus

Üks mu sõber jagas, kuidas pärast isa lahkumist ei suutnud ükski sõna teda lohutada kogu emotsioonide segaduses, mis teda tarbis. Kuid ühel päeval ostis ta lillekimbu, asetas selle enda ette ja nägi selle ilu. See ilu hakkas tema sõnul teda ravima.

Minu sõber, tegelikult mitte praktiseeriv katoliiklane, jalutas mõni aasta tagasi Prantsusmaal Pariisis Notre Dame'i. Ta ütles, et selle katedraali ilu jälgides võis ta mõelda vaid:Midagi käis siin ... ”Ta kohtas Jumalat või vähemalt jumala valguse murdumist ilukiirte kaudu ... lootusekiir, et on olemas midagi, õigemini, keegi meist suurem.

 

KAUNITAR JA KOLETIS

See, mida maailm meile täna esitleb, on sageli vale ilu. Meilt küsitakse meie ristimisvande, "Kas lükkate kurja glamuuri tagasi?" Kurjus on tänapäeval glamuurne, kuid harva on see ilus.

Liiga sageli on meile pähe pandud ilu illusoorne ja petlik, pealiskaudne ja pimestav, jättes pealtnägija uimaseks; Selle asemel, et tuua ta endast välja ja avada tõelise vabaduse silmaringile, kuna see tõmbab teda kõrgemale, vangistab ta ta endasse ja orjastab teda veelgi, jättes lootuse ja rõõmu ilma ... Autentne ilu vallandab aga inimese südame igatsuse, sügava soovi teada saada, armastada, minna teise poole, jõuda kaugemale. Kui me tunnistame, et ilu puudutab meid lähedalt, et see haavab meid, et see avab meie silmad, siis taasavastame nägemisrõõmu, võime mõista oma olemasolu sügavat tähendust. —POPE BENEDICT XVI, pöördumine kunstnike poole, 22. november 2009; ZENIT.org

Iluhaavad. Mida see tähendab? Kui kohtame tõelist ilu, on see alati midagi Jumalast. Ja kuna me oleme loodud Tema jaoks, puudutab see meid meie olemuse tuumas, mis selleks ajaks olemist eraldab aja loor Temast-Kes-Loonud-Minust. Seega on ilu tema enda keel, mis ületab kõik kultuurid, rahvad ja isegi religioonid. Põhimõtteliselt on inimkond iidsetest aegadest alati religiooni poole kaldunud: ta on loomise ilus tajunud Loojat, mis on kutsunud esile soovi teda kummardada, kui mitte loomingut ennast.^[5]Panteism on ketserlus Jumala ja loomise võrdsustamise kohta, mis viib loomise kummardamiseni. Ja see on omakorda inspireerinud inimest Jumala loovuses osalema.

Vatikani muuseumid on maailma varakamber, sest need sisaldavad väga sageli ilu väljendust, Jumala taasmõeldust, mis tantsis kunstniku hinge peal igast ilmakaarest. Vatikan ei valva seda kunsti nii, nagu Hitler kogus ja konfiskeeris. Pigem kaitseb ta seda inimkassat kui inimvaimu tähistamist, mistõttu paavst Franciscuse sõnul ei saa seda kunagi müüa.

See on lihtne küsimus. Need pole kiriku, vaid inimkonna aarded. —POPE FRANCIS, intervjuu, 6. november 2015; Katoliku uudisteagentuur

Autentne ilu suudab meid tagasi viidata kõigi kultuuride ja rahvaste päritolule, seda enam, kui see ristub Tõde ja headus. Nagu ütles paavst Benedictus: "Ilu viis juhatab meid siis haarama killukese tervikut, lõplikus lõpmatut, inimkonda ajaloos Jumalat." ^[6]Pöördumine kunstnike poole, 22. november 2009; ZENIT.org

Kuid tänapäeval on kunsti ilu abstraktse loomaga kaotatud; ilu arhitektuuris metsalisele eelarved; ihu metsalise ihu; liturgia ilu modernsuse metsalisele; muusika ilu ebajumalakummardamise metsalisele; looduse ilu ahnuse metsalisele; etenduskunsti ilu kuni nartsissismi ja vainglooma metsaliseni.

Maailmas, kus me elame, on oht, et see muutub tundmatute inimlike tegude tõttu tundmatuseni, mis selle asemel, et oma ilu kasvatada, kasutab hoolimatult oma ressursse väheste huvides ega moonuta harva looduse imet ... ilma teaduseta saab ta elada ilma leivata, kuid ilma iluta ei saaks ta enam elada ... " (tsiteerides Dostojevskit romaanist, Deemonid). —POPE BENEDICT XVI, pöördumine kunstnike poole, 22. november 2009; ZENIT.org

... kirik ei vaja kriitikuid, vaid kunstnikke ... Kui luule on täielikus kriisis, ei ole oluline mitte näpuga näidata halbadele luuletajatele, vaid iseenda jaoks, et kirjutada ilusaid luuletusi, peatades seeläbi pühad kevaded. —Georges Bernanos, prantsuse autor; Bernanos: kiriklik eksistents, Ignatiuse ajakirjandus; viidatud aastal Magnificat, Oktoober 2018, lk. 71

 

ILU TAASTAMINE

Jumal ei taha taastada mitte ainult oma pruudi, kiriku, vaid ilu ja pühaduse, vaid kogu loodu. Kõigil meist on nendel aegadel oma osa “kõigi asjade taastamisel Kristuses”, kuivõrd iga valgusspekter moodustab vikerkaare: teie roll on ainulaadne ja seetõttu hädavajalik.

Vaja on ilu taastumist, mitte niivõrd selles, mida me ütleme - kuigi tõde on olemuslikult seotud iluga -, vaid kuidas me ütleme seda. See on ilu taastumine mitte ainult selles, kuidas me riietume, vaid ka selles, kuidas me end kanname; mitte ainult selles, mida me müüme, vaid ka selles, kuidas me oma tooteid näitame; mitte ainult selles, mida me laulame, vaid ka selles, kuidas me seda laulame. See on ilu taassünd kunstis, muusikas ja kirjanduses, mis ületab meediumi ennast. See on ilu uuendamine seksis, jah, meie seksuaalsuse imelises kingituses, mis on taas kaetud viigimarja lehtedega häbist, perverssusest ja iha. Voorus on sisuliselt puhta hinge väline ilu.

Kõik see räägib a Tõde see on ise ilu animeeritud. Sest „loodud asjade suurusest ja ilust tuleneb vastav ettekujutus nende Loojast”. ^[7]vrd Katoliku kiriku katekismus, n. 41. aasta

Isegi enne inimesele tõesõnades ilmutamist ilmutab Jumal end talle loomise universaalse keele, tema Sõna töö ja tarkuse kaudu: kosmose korra ja harmoonia - mille avastavad nii laps kui ka teadlane - "Loodud asjade suurusest ja ilust tuleb vastav ettekujutus nende Loojast", "sest ilu autor lõi need". -Katoliku kiriku katekism, n. 2500. aasta

Ilu pole konfessionaalne. See tähendab, et kogu looming on oma olemuselt "hea".^[8]vrd. 1Ms 31:XNUMX Kuid meie langenud olemus ja patu tagajärjed on seda varjutanud ja moonutanud headus. Kristlaseks saamine pole midagi muud kui lihtsalt päästmine. See tähendab muutumist täiuseks selleks, kelleks te olete loodud; see tähendab tõe, ilu ja headuse peegliks saamist. Sest „Jumal lõi maailma oma au näitamiseks ja edastamiseks. Et tema olendid peaksid jagama tema tõde, headust ja ilu - see on au, mille jaoks Jumal nad lõi. '^[9]Katoliku kiriku katekism, n. 319. aasta

Headuse harjutamisega kaasneb spontaanne vaimne rõõm ja moraalne ilu. Samamoodi kannab tõde endaga kaasa vaimse ilu rõõmu ja hiilgust ... Kuid tõde võib leida ka muid inimväljenduse täiendavaid vorme, ennekõike siis, kui on vaja esile kutsuda seda, mis on sõnade taga: inimese südame sügavused, inimlikkuse ülendused hing, Jumala müsteerium. —Samas

 

KAUNISTAV ILU

Simone Weil kirjutas: "Maailmas on omamoodi Jumala kehastus, mille märk on ilu."^[10]vrd. POPE BENEDICT XVI, pöördumine kunstnike poole, 22. november 2009; ZENIT.org Igaüks meist on kutsutud oma kehasse kehastama Jumalat, lastes Jumala headuse „spontaansel vaimsel rõõmul ja moraalsel ilul” oma olemusest, jooksul. Seega pärineb kõige ehtsam ilu kontaktist Temaga, kes on Ilu ise. Jeesus ütles:

Las janune tuleb minu juurde ja joob. Kes mind usub, nagu ütleb pühakiri: "Tema seest voolavad elava vee jõed." (Johannese 7:38)

Me muutume rohkem Tema sarnaseks, mida rohkem me Temast mõtiskleme, seda ilusam, mida rohkem Ilu. Palve siis konkreetselt mõtisklev palve, saab vahendiks, mille abil me puudutame Allikat elava vee kohta. Ja nii soovin selle advendi ajal kirjutada rohkem palvetamise süvenemisest, et saaksime teid ja mind üha enam muuta Tema sarnaseks, kui vaatame „paljastamata näoga Issanda au”. ^[11]2 Cor 3: 18

Teid kutsutakse sellesse vasturevolutsiooni Ülemaailmne revolutsioon mis püüab kaunistada ilu - tõelise religiooni, kultuurilise mitmekesisuse, meie tegelike ja ainulaadsete erinevuste ilu. Aga kuidas? Ma ei saa sellele küsimusele teile isiklikult vastata. Peate pöörduma Kristuse poole ja temalt küsima kuidas ja mida. Sest "kui Issand maja ei ehita, näevad nad vaeva, kes ehitavad". ^[12]Laulud 127: 1

Ministeeriumide ajastu on lõppemas.

Kuulsin neid sõnu 2011. aastal südames selgelt ja soovitan teil seda kirjutist uuesti lugeda siin. Lõppev pole ministeerium, iseenesest kuid paljud vahendid, meetodid ja struktuurid, mille inimene on loonud, on omakorda muutunud ebajumalateks ja toetusteks, mis ei teenita enam Kuningriiki. Jumal peab oma kiriku ilu taastamiseks puhastama tema ilmalikkusest. Maa nägu uuendava uue veini ettevalmistamiseks on vaja vana veininahk ära visata.

Ja nii, paluge Jeesusel ja Jumalaemal kasutada teid maailma taas ilusaks muutmiseks. Sõjaajal on see olnud spontaanne muusika, teater, huumor ja kunst, mis on tallanud ja lootust andnud sissetallatud inimestele. Neid kingitusi läheb vaja lähiajal. Kui kurb on siiski see, et nii paljud kasutavad oma kingitusi enda ülistamiseks! Kasutage neid kingitusi ja andeid, mida Isa on juba andnud ilu taas maailma toomine. Sest kui teie ilu tõmbab teisi, näevad nad ka teie headust ja uks avatakse tõde.

Autentne ilu ... vabastab inimese südame igatsuse, sügava soovi teada saada, armastada, minna teise poole, jõuda kaugemale. —POPE BENEDICT XVI, pöördumine kunstnike poole, 22. november 2009; ZENIT.org 

 

ARMASTUSE ILU

Viimasena on paradoksaalne ilu, mis on eraldatud sellest, kes ise sureb. Rist on korraga kohutav vaatepilt ... ja siiski, kui vaadata selle tähendust, siis teatud ilu - omakasupüüdmatu armastuse ilu- hakkab hinge tungima. Siin peitub veel üks müsteerium, millesse Kirikut kutsutakse: tema märtrisurm ja oma kirg.

Kirik ei tegele proselüüsiga. Selle asemel kasvab naine „külgetõmbe” abil: nii nagu Kristus „tõmbab kõik enda poole” oma armastuse jõul, mis kulmineerub Risti ohverdamisega, täidab ka kirik oma missiooni sel määral, et ühinedes Kristusega täidab kõiki oma töid oma Issanda armastuse vaimses ja praktilises jäljendamises. —BENEDICT XVI, Homilyy Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piiskoppide viienda üldkonverentsi avamiseks 13. mail 2007; vatikan.va

Jumal on armastus. Ning seetõttu, armastus on ilu kroon. Just selline armastus valgustas Auschwitzi pimedust Püha Maximilian Kolbe märtrisurmas, mis oli Teise maailmasõja tõeline revolutsionäär.

Sellise mõtte, tunde ja sõnade jõhkrutsemise keskel, nagu varem polnud teada, sai inimene suhetes teiste meestega tõepoolest raevukas hunt. Ja sellesse olukorda jõudis isa Kolbe kangelaslik ohverdus. —Arve ellujäänult Jozef Stemlerilt; auschwitz.dk/Kolbe.htm

See oli nagu võimas valgusvõll laagri pimeduses. —Arve ellujäänult Jerzy Bieleckilt; Ibid.

Püha Maximilian Kolbe, ilu peegeldus, palveta meie eest.

 

Siin on minu ood ilule ... lugu, mille kirjutasin oma elu armastuse pärast, Lea. Esitatakse Nashville'i keelpilliga.

Album saadaval aadressil markmallett.com 

 

Esmakordselt avaldatud 2. detsembril 2015. 

 

Selle täiskohaga teenistuse jaoks on vaja teie tuge.
Õnnistagu teid ja aitäh.

 

Klõpsake alloleval ribal tellima.
Teie e-posti aadressi ei jagata kellegagi.