Paavst Johannes Paulus II koos oma tulevase mõrtsukaga
THE armastus pole mitte see, kuidas me oma sõpradesse suhtume, vaid meie vaenlased.
HIRMU TEE
Nagu ma kirjutasin Suur hajumine, kiriku vaenlased kasvavad, nende tõrvikud põlevad värelevate ja väändunud sõnadega, kui nad alustavad marssi Ketsemani aeda. Kiusatus on joosta - konfliktide vältimiseks, tõe rääkimisest eemale hoidmiseks, isegi oma kristliku identiteedi varjamiseks.
Ja nad kõik jätsid ta maha ja põgenesid ... (Markuse 14:50)
Jah, sallivuse puude või leppimislehtede taha on end palju lihtsam varjata. Või kaotab täielikult usu.
Üks noormees järgnes talle, kandes vaid keha linast riiet. Nad võtsid ta kinni, kuid ta jättis riide maha ja jooksis alasti minema. (v.52)
Teised jälitavad kaugust - kuni vajutamiseni.
Sel ajal hakkas ta kiruma ja vanduma: "Ma ei tunne seda meest." Ja kohe kukkus kukk ... (Mt 26:74)
ARMASTUSE TEE
Jeesus näitab meile teist teed. Oma reetmisega hakkab ta seda tegema uputama Tema vaenlased koos armastus.
Ta väljendab pigem oma kurbust kui noomitust, kui Juudas suudleb tema põske.
Jeesus ravib ülempreestri valvest ära lõigatud kõrva - üks sõduritest, kes teda arreteerima saadeti.
Jeesus pöörab teise põse, kui ülempreestrid laksutavad ja sülitavad Tema peale.
Ta ei kaitse Pilaatuse ees, kuid alandub tema autoriteedile.
Jeesus palub oma timukatele halastust: "Isa, anna neile andeks ..."
Kandes enda kõrval risti löödud kurjategija patte, lubab Jeesus heale vargale paradiisi.
Ristilöömise kogu protsessi juhtimine on sajandik. Nähes Jeesuse vastust kõigi oma vaenlaste suhtes, hüüatab ta: "Tõesti, see mees oli Jumala Poeg."
Jeesus valdas teda armastusega.
Nii saab kirik särama. Seda ei saa voldikute, raamatute ja nutikate programmidega. Pigem saab see olema armastuse pühadusega.
Ainuüksi pühad inimesed saavad inimkonda uuendada. —POPE Johannes PAUL II, Vatikan, 27. august 2004
AU TUND
Retoorika kasvades peame vaenlastega üle käima kannatlikkus. Kui vihkamine teravneb, peame oma tagakiusajad üle ajama leebus. Kohtuotsuste ja valedega seonduvalt peame oma halvustajad üle valama andestus. Ja vägivalla ja julmuse levimisel meie pinnasele peame oma prokurörid üle ajama halastus.
Seega peaksime alustama just seda hetke tohutu meie naised, abikaasad, lapsed ja tuttavad. Sest kuidas saaksime oma vaenlasi armastada, kui me oma sõpradele andeks ei anna?
Igaüks, kes väidab end Jeesuses püsivat, peaks elama täpselt nii, nagu ta elas ... armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistagu neid, kes teid kiruvad, palvetage nende eest, kes teid halvasti kohtlevad. (1. Johannese 2: 6, Luuka 6: 27–28)
Halastus on valguse rõivas, mille Issand on andnud meile ristimisel. Me ei tohi lubada selle valguse kustumist; vastupidi, see peab iga päev meie sees kasvama ja seeläbi maailma rõõmsa sõnumi maailma tooma. —POPE BENEDICT XVI, ülestõusmispühade homilia, 15. aprill 2007
Vajuta siia, et Tühista or Soovin uudiskirja selle ajakirja juurde.
