IN Püha Johannes Paulus II lahkunud, südamliku ja isegi revolutsioonilise paavsti kiiluvees jäi kardinal Joseph Ratzinger Peetruse troonile asudes pika varju alla. Kuid see, mis peagi tähistaks Benedictus XVI paavstiaega, ei oleks tema karisma ega huumor, tema isiksus ega jõulisus – ta oli tõepoolest vaikne, rahulik, avalikkuse ees peaaegu kohmetu. Pigem oleks see tema vankumatu ja pragmaatiline teoloogia ajal, mil Peetruse barque'i rünnati nii seest kui väljast. Just tema kirgas ja prohvetlik ettekujutus meie ajast näis puhastavat udu enne selle Suure Laeva vööri; ja see oleks õigeusk, mis tõestas pärast 2000 aastat sageli tormist vett ikka ja jälle, et Jeesuse sõnad on vankumatu lubadus:
Ma ütlen teile, et te olete Peetrus ja sellele kaljule ehitan ma oma koguduse ning surma väed ei saa selle üle võimust. (Matt 16:18)
Benedictuse paavstlus ei raputanud maailma võib-olla nagu tema eelkäija. Pigem mäletatakse tema paavsti ametit selle pärast, et maailm ei raputanud seda.
Tegelikult oli kardinal Ratzingeri ustavus ja usaldusväärsus legendaarsed, kui ta 2005. aastal paavstiks sai. Mäletan, kuidas mu naine läks magamistuppa, kus ma veel magasin, ja äratas mind sel aprillihommikul ootamatu uudisega: "Kardinal Ratzinger valiti just paavstiks!" Keerasin näo padja sisse ja nutsin rõõmust - an seletamatu rõõm, mis kestis kolm päeva. Ülekaalukas tunne oli, et kirikule anti armu ja kaitse pikendust. Tõepoolest, meid koheldi kaheksa aastat Benedictus XVI ilusa sügavuse, evangeeliumi ja ennustustega.
2006. aastal kutsuti mind laulma Laul Karolile Vatikanis Johannes Paulus II elu tähistamisel. Benedictus XVI pidi kohal olema, kuid tema sõnavõtud islami kohta raputasid mõõkasid kogu maailmas, seades potentsiaalselt tema elu ohtu. Ta ei tulnud. 
Kuid selle afääri tulemuseks oli juba järgmisel päeval ootamatu kohtumine Benedictus XVI-ga, kus sain oma laulu talle kätte anda. Tema vastusest selgus, et ta pidi õhtust pidustust kinnise televisiooni vahendusel vaatama. Kui sürreaalne ja valdav olla Püha Peetruse järglase juuresolekul… ja ometi, ootamatu vahetus oli läbinisti inimlik (loe Armu päev).
Mõni hetk varem olin jälginud, kuidas ta sisenes saali palverändurite laulu saatel ja, olles peaaegu läbitungimatu rokkstaari vastuvõtmisele, rändas mööda vahekäiku unustamatu alandlikkuse ja rahulikkusega – ja selle legendaarse kohmakusega, mis rääkis mehest, kes on vahepeal mugavam. filosoofilised raamatud kui pulbitsevad austajad. Kuid tema armastus ja pühendumus kummagi vastu on seda teinud mitte kunagi kõne all olnud.
10. veebruaril 2013 istusin aga jahmunud vaikuses, kui kuulasin paavst Benedictuse teatamist paavstiametist lahkumisest. Järgmise kahe nädala jooksul rääkis Issand mu südames ebaharilikult tugevat ja püsivat "nüüd sõna" (nädalaid enne seda, kui kuulsin esimest korda kardinal Jorge Bergoglio nime):
Nüüd on teil käes ohtlikud ja segased ajad.
See sõna on saanud tõeks nii paljudel tasanditel, et olen siin kirjutanud sõna otseses mõttes mitme raamatu ekvivalendi, et navigeerida kogu maailmale vallandunud Suure Tormi üha reetlikumates vetes. Kuid siingi on Benedictuse sõnad ja õpetused toiminud tormi tuletornina, kindla prohvetliku majakana ja ankruna Nüüd Sõnale ja lugematutele teistele katoliku apostolaatidele üle maailma (nt. Paavsti prohveti sõnumist jääb puudu ja Õhtul).
Peetruse järglasele seadis Issand ülemises toas esimese prioriteedi kõige selgemalt öeldes: "Te... tugevdage oma vendi" (Lk 22:32). Peetrus ise sõnastas selle prioriteedi oma esimeses kirjas uuesti: "Olge alati valmis kaitsma igaüht, kes kutsub teid aru andma lootuse eest, mis teis on" (1 lemmikloom 3:15). Meie päevil, mil maailma suurtel aladel on usk
Kui on oht surra nagu leek, millel pole enam kütust, on esmatähtis teha Jumal siin maailmas kohal ja näidata meestele ja naistele teed Jumala juurde. Mitte ükskõik milline jumal, vaid Jumal, kes rääkis Siinail; sellele Jumalale, kelle näo tunneme ära armastuses, mis surub "lõpuni" (vrd. Jn 13:1) – ristilöödud ja ülestõusnud Jeesuses Kristuses. Meie ajaloo praegusel hetkel on tegelik probleem selles, et Jumal on inimkonna silmapiirilt kadumas ja Jumalalt tuleva valguse hämardumisega kaotab inimkond oma orientatsiooni, millel on üha ilmsemad hävitavad mõjud. Meeste ja naiste juhtimine Jumala juurde , Jumalale, kes räägib Piiblis: see on praegusel ajal kiriku ja Peetruse järglase ülim ja põhiline prioriteet. -Tema pühaduse paavsti Benedictus XVI kiri kõigile maailma piiskoppidele, 10. märts 2009; vatikan.va
Sellegipoolest ei tohiks isegi sügava tänu ja leina hetked sellise ustava paavsti pärast – või ebakindluse tuleviku pärast – kunagi õõnestada meie usku Jeesusesse. Tema on see, kes ehitab Kirikut, "Minu kirikut", ütles ta.
Kui näeme seda ajaloofaktides, ei tähista me mitte inimesi, vaid kiidame Issandat, kes ei hülga Kirikut ja kes soovis ilmutada, et ta on kivi Peetruse kaudu, see väike komistuskivi: „liha ja veri” teevad seda mitte päästa, vaid Issand päästab lihast ja verest. Selle tõe eitamine ei ole usu pluss alandlikkuse pluss, vaid see tähendab kahanemist alandlikkusest, mis tunnistab Jumalat sellisena, nagu ta on. Seetõttu jäävad bensiini lubadus ja selle ajalooline kehastus Roomas kõige sügavamal tasemel alati uuenevaks rõõmumotiiviks; põrgu jõud selle vastu ei võida... - kardinal Ratzinger (paavst BENEDICT XVI), Kutsutakse armulauale, mõistame kirikut tänapäeval, Ignatiuse ajakirjandus, lk. 73–74
See kajas ka Benedicti järglases:
Paljud jõud on püüdnud ja püüavad siiani hävitada Kirikut nii väljast kui seest, kuid nad ise hävivad ning kirik jääb elavaks ja viljakaks... Ta jääb seletamatult tugevaks... kuningriigid, rahvad, kultuurid, rahvad, ideoloogiad, volitused on möödas, kuid Kristusele rajatud kirik, hoolimata paljudest tormidest ja meie paljudest pattudest, jääb alati truuks teenistuses ilmnenud usu hoiusele; sest kirik ei kuulu paavstidele, piiskoppidele, preestritele ega ustavatele ilmikutele; kirik kuulub igal hetkel ainult Kristusele. —POPE FRANCIS, Homilyy, 29. juuni 2015 www.americamagazine.org
Olen kindel, et see on püsiv sõnum, mille külge Benedictus peaks meid klammerduma, hoolimata sellest, kui tormilised meie päevad muutuvad. 
Paavstid ja vanemad, meie lapsed ja abikaasad, meie sõbrad ja tuttavad tulevad ja lähevad... aga Jeesus on praegu minuga, minu kõrval ja see on sama kindel tõotus kui kõik, mida ta Peetrusele ütles.
Vaata, ma olen teiega kõik päevad kuni maailma lõpuni. (Matteuse 28:20)
Kui mu ema mitu aastat tagasi suri, olin mina vaid 35, tema 62. Äkiline hüljatud tunne oli käegakatsutav, desorienteeriv. Võib-olla tunnevad mõned teist end täna nii – sajandi ühe eredama leegi kustumisega emakirikus pisut mahajäetuna. Kuid ka siin vastab Jeesus:
Kas ema võib unustada oma imiku, olla ilma helluseta oma ihulapse vastu? Isegi kui ta peaks unustama, ei unusta ma sind kunagi. Vaata, ma olen sind graveerinud oma peopesadesse... (Jesaja 49:15-16)
Lõppude lõpuks pole Benedictus XVI kadunud. Ta on meile nüüd lähemal kui kunagi varem ühes, müstilises Kristuse Ihus.
Me ei saa seda varjata
silmapiirile koguneb palju ähvardavaid pilvi.
Kuid me ei tohi meelt kaotada,
pigem peame hoidma lootuse leeki
elus meie südames ...
—POPE BENEDICT XVI, katoliku uudisteagentuur,
Jaanuar 15th, 2009
koos Nihil Obstat
Markiga sisse sõitma . Nüüd Word,
klõpsake alloleval ribal tellima.
Teie e-posti aadressi ei jagata kellegagi.
Nüüd Telegramis. Klõpsake:
Jälgige MeWe'is Markust ja igapäevaseid ajamärke:
Jälgi Marki kirjutisi siin:
Kuulake järgmist:
