Galilea meri koidikul (foto autor Mark Mallett)
Jätkuvalt veojõu saavutamine on arusaam, et Taevasse on palju teid ja lõpuks jõuame me kõik sinna. Kahjuks on isegi paljud kristlased omaks võtnud selle eksliku eetose. Vaja on rohkem kui kunagi varem julget, heategevuslikku ja jõulist evangeeliumi kuulutust ja Jeesuse nimi. See on eelkõige kohustus ja privileeg Jumalaema väike rabamäng. Kes seal veel on?
Esmakordselt avaldatud 15. märtsil 2019.
SIIN ei ole sõnu, mis suudaksid adekvaatselt kirjeldada, mis tunne on käia Jeesuse sõna otseses mõttes. Tundub, nagu oleks minu reis Pühale Maale sattunud müütilisse valdkonda, millest oleksin lugenud kogu oma elu ... ja siis äkki olingi seal. Välja arvatud Jeesus pole müüt.
Mitu hetke puudutas mind sügavalt, näiteks tõusmine enne koidikut ja palvetamine vaikuses ja üksilduses Galilea mere ääres.
Tõusnud väga vara enne koidikut, lahkus ta ja läks mahajäetud kohta, kus ta palvetas. (Markuse 1:35)
Teine luges Luuka evangeeliumi just selles sünagoogis, kus Jeesus seda esimest korda kuulutas:
Issanda vaim on minu peal, sest ta on mind võidnud vaestele rõõmusõnumi toomiseks. Ta on mind saatnud kuulutama vangide vabadust ja pimedatele nägemisvõimalusi, laskma rõhutud vabaks ja kuulutama Issandale vastuvõetava aasta. (Luuka 4: 18–19)
See oli määrav hetk. Tundsin tohutut tunnet julgus sees heaolu. The nüüd sõna Mulle tuli see, et kirik peab julgelt üles tõusma (taas), et kuulutada lahjendamata evangeeliumi ilma hirmu ja kompromissideta, hooajal või väljaspool.
MILLEKS SEDA KÕIK?
See viis mind teise, palju vähem arendava, kuid mitte vähem mobiliseeriva hetkeni. Jeruusalemmas elav preester ütles oma homilias: „Meil pole vaja moslemeid, juute ega teisi usku pöörata. Pöörake ennast teiseks ja laske Jumalal nad teisendada. " Istusin seal esialgu natuke jahmunult. Siis tulid mu mõttesse Püha Pauluse sõnad:
Kuidas saavad nad aga teda appi kutsuda, kellesse nad pole uskunud? Ja kuidas saavad nad uskuda temasse, kellest nad pole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulata, kui keegi jutlustab? Ja kuidas saavad inimesed jutlustada, kui neid ei saadeta? Nagu on kirjutatud: "Kui ilusad on heade sõnumite toojad!" (Rm 10: 14–15)
Mõtlesin endamisi, Kui me ei pea uskmatuid usku pöörama, siis miks Jeesus kannatas ja suri? Milleks Jeesus nendel maadel kõndis, kui mitte selleks, et kadunuid pöördumiseks pöörduda? Miks on kirik muud kui jätkata Jeesuse missiooni: tuua vaestele rõõmusõnumit ja kuulutada vangidele vabadust? Jah, leidsin, et see hetk on uskumatult mobiliseeriv. „Ei Jeesus, sa ei surnud asjata! Te ei tulnud meid kohutama, vaid päästis meid meie patust! Issand, ma ei lase su missioonil minus surra. Ma ei lase valerahul tõelist rahu välja tõrjuda! "
Pühakiri ütleb, et on "Armu läbi olete päästetud usu kaudu." [1]Eph 2: 8 Aga…
… Usk tuleneb kuuldust ja kuuldu tuleb Kristuse sõnast. (Roomlastele 10:17)
Moslemid, juudid, hindud, budistid ja kõikvõimalikud uskmatud peavad seda tegema kuulama Kristuse evangeeliumi, et ka neil oleks võimalus saada usu kingitus. Kuid kasvab a poliitiliselt korrektne arusaam, et meid kutsutakse lihtsalt elama rahus ja sallivuses, ning idee, et teised religioonid on sama kehtivad teed sama Jumala juurde. Kuid see on parimal juhul eksitav. Jeesus Kristus näitas, et on "Tee, tõde ja elu" ja et "Isa juurde ei tule keegi, kui ainult läbi" Tema. [2]John 14: 6 Püha Paulus kirjutas, et peaksime tõesti "Püüdke kõigiga rahu saavutada," kuid siis lisab ta kohe: "Vaadake, et keegi ei saaks ilma Jumala armu." [3]Heb 12: 14-15 Rahu võimaldab dialoogi; vaid dialoog peab viia hea uudise väljakuulutamiseni.
Kirik austab ja hindab neid mittekristlikke usundeid, sest need on suurte inimrühmade hinge elav väljend. Nad kannavad endas tuhandete aastate pikkust Jumala otsimise kaja, mis on küll puudulik, kuid sageli väga siiralt ja õiglaselt südamega tehtud otsing. Neil on muljetavaldav omadus
sügavalt religioossete tekstide pärand. Nad on õpetanud põlvkondi inimesi palvetama. Nad kõik on immutatud loendamatute „Sõna seemnetega” ja võivad olla tõeline „ettevalmistus evangeeliumiks”… nendelt mittekristlastelt Jeesuse Kristuse kuulutamine. Vastupidi, kirik on seisukohal, et neil rahvahulkadel on õigus teada saada Kristuse saladuse rikkusi - rikkusi, milles me usume, et kogu inimkond võib aimamatu täiusena leida kõike, mida ta Jumala, inimese kohta käperdab ja tema saatus, elu ja surm ning tõde. - paavst ST. PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 53; vatikan.va
Või, kallis sõber, on "Jumala rahu, mis ületab igasuguse mõistmise" (Fil 4: 7) reserveeritud ainult meile kristlastele? Kas see on tohutu paranemine, mis sellest tuleneb teades ja ärakuulamine et andestatakse ainult vähestele mõeldud pihtimuses? Kas lohutav ja vaimselt toitev leib elust või Püha Vaimu vägi vabastamiseks ja muutmiseks või Kristuse eluandvad käsud ja õpetused on midagi, mida me endale hoiame, et mitte "solvata"? Kas näete, kui egoistlik selline mõtlemine lõpuks on? Teistel on a õige kuulata evangeeliumi alates Kristusest "Soovib, et kõik pääseksid ja saaksid tõest teada." [4]1 Timothy 2: 4
Kõigil neil on õigus evangeeliumi vastu võtta. Kristlastel on kohustus kuulutada evangeeliumi kedagi välistamata. - paavst prantslane, Evangelii Gaudium, nr 15
ETTEPANEK, EI IMPOSEERI
Tuleb hoolikalt vahet teha kehtestav ja ettepaneku Jeesuse Kristuse evangeelium - proselitismi vahel versus „Evangeelsus“. Oma Õpetuslik märkus evangelisatsiooni mõningate apektide kohta, usuõpetuse kogudus selgitas, et mõiste „usulugu” ei viita enam lihtsalt „misjonitegevusele”.
Viimasel ajal on see termin omandanud negatiivse varjundi, mis tähendab religiooni propageerimist vahendite ja motiivide abil, vastuolus evangeeliumi vaimuga; see tähendab, mis ei taga inimese vabadust ja väärikust. —Vrd. joonealune märkus n. 49
Näiteks viitab prosüselism imperialismile, mida praktiseerivad teatud rahvad ja isegi mõned kirikulised, kes kehtestasid teistele kultuuridele evangeeliumi ja 
rahvad. Kuid Jeesus ei sundinud kunagi; Ta ainult kutsus.
Issand ei usu; Ta annab armastuse. Ja see armastus otsib sind ja ootab sind, sind, kes sa sel hetkel ei usu või oled kaugel. —POPE FRANCIS, Angelus, Püha Peetruse väljak, 6. jaanuar 2014; Sõltumatu katoliiklik uudis
Kirik ei tegele proselüüsiga. Selle asemel ta kasvab "atraktsiooni" järgi ... —POPE BENEDICT XVI, Homilyy Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piiskoppide viienda üldkonverentsi avamiseks 13. mail 2007; vatikan.va
Kindlasti oleks viga midagi peale suruda meie vendade südametunnistusele. Kuid teha oma südametunnistusele ettepanek evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse tõe kohta, täieliku selguse ja täieliku austusega selle pakutavate vabade võimaluste suhtes ... kaugeltki mitte rünnak usuvabaduse vastu, on selle vabaduse täielik austamine ... Miks peaks Ainult valel ja eksitusel, alavääristamisel ja pornograafial on õigus olla inimeste ees ja sageli kahjuks nende peale surutud massimeedia hävitava propaganda poolt? Kristuse ja Tema kuningriigi lugupidav esitamine on enamat kui evangeliseerija õigus; see on tema kohus. - paavst ST. PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 80; vatikan.va
Mündi tagakülg on omamoodi religioosne ükskõiksus, mis paneb „rahu“ ja „kooseksisteerimise“ endale lõpuni. Kuigi rahus elamine on abivalmis ja soovitav, ei ole alati võimalik kristlasel, kelle kohus on, teha teatavaks tee igavese päästeni. Nagu Jeesus ütles, "Ärge arvake, et ma olen tulnud maa peale rahu tooma. Ma olen tulnud tooma mitte rahu, vaid mõõka. " [5]Matt 10: 34
Vastasel juhul võlgneme väga paljude märtrite ees vabanduse.
... ei piisa sellest, et kristlik rahvas on kohal ja korraldatud antud rahvuses, samuti ei piisa apostolaadi teostamisest hea eeskuju abil. Nad on selleks korraldatud, nad on selleks kohal: kuulutada oma mittekristlikest kaaskodanikest sõna ja eeskujuga Kristusest ning aidata neil Kristuse täielikku vastuvõtmist. —Vatikani teine kirikukogu, Ad Gentes, n. 15; vatikan.va
SÕNA PEAB OLEMA RÄÄGITUD
Ilmselt olete kuulnud Püha Franciscusele omistatavat meeldejäävat fraasi: "Jutlustage alati evangeeliumi ja kasutage vajadusel sõnu." Tegelikult pole dokumenteeritud tõendeid selle kohta, et Püha Franciscus oleks kunagi midagi sellist öelnud. Siiski on palju tõendeid selle kohta, et neid sõnu on kasutatud selleks, et vabandada end Jeesuse Kristuse nime ja sõnumi kuulutamisest. Muidugi võtab peaaegu igaüks omaks 
meie lahkust ja teenimist, vabatahtlikkust ja sotsiaalset õiglust. Need on vajalikud ja tegelikult muudavad meid evangeeliumi usaldusväärseteks tunnistajateks. Aga kui me jätame selle sinnapaika, kui me punastame oma lootuse põhjuse jagamisel,[6]1 Peter 3: 15 siis jätame teised ilma oma elumuutvast sõnumist, mis meil on - ja seame omaenda pääste ohtu.
... parim tunnistaja osutub pikas perspektiivis ebaefektiivseks, kui seda ei selgitata, ei õigustata ega seleta Issanda Jeesuse selge ja ühemõtteline kuulutus. Elutunnistaja kuulutatud head sõnumit tuleb varem või hiljem kuulutada elu sõnaga. Tõelist evangeliseerimist ei toimu, kui ei kuulutata Jumala Poja Naatsareti Jeesuse nime, õpetust, elu, lubadusi, kuningriiki ja saladust. - paavst ST. PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 22; vatikan.va
Kes häbeneb mind ja minu sõnu selles uskmatus ja patuses sugupõlves, seda häbeneb Inimese Poeg, kui ta tuleb oma isa kirkuses koos pühade inglitega. (Markuse 8:38)
Minu teekond Pühale Maale pani mind sügavamalt mõistma, kuidas Jeesus ei tulnud siia maa peale meid selga patsutama, vaid meid tagasi kutsuma. See polnud mitte ainult Tema missioon, vaid meile, Tema Kirikule antud käsk:
Minge tervesse maailma ja kuulutage evangeeliumi iga olend. Kes usub ja ristitakse, see päästetakse; kes ei usu, mõistetakse hukka. (Markuse 15: 15–16)
Kogu maailmale! Kogu loomingu juurde! Otse maa otsani! - paavst ST. PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 50; vatikan.va
See on tellimus igale ristitud kristlasele - mitte ainult vaimulikele, usulistele või käputäis ilmikutele ministritele. See on „kiriku oluline missioon”. [7]Evangelii Nuntiandi, n. 14; vatikan.va Meie igaüks on kohustatud tooma Kristuse valguse ja tõe ükskõik millisesse olukorda, kuhu satume. Kui see teeb meid ebamugavaks või põhjustab hirmu ja häbi või me ei tea, mida teha ... siis peaksime paluma Püha Vaimu, keda Püha Paulus VI nimetab „evangeliseerimise peamiseks agendiks“.[8]Evangelii Nuntiandi, n. 75; vatikan.va anda meile julgust ja tarkust. Ilma Püha Vaimuta olid apostlidki impotentsed ja kartlikud. Kuid pärast nelipüha ei läinud nad mitte ainult maailma otsa, vaid andsid selle käigus oma elu.
Jeesus ei võtnud meie liha ega käinud meie keskel, et grupikallistust teha, vaid päästis meid patu kurbusest ja avas uusi rõõmu, rahu ja igavese elu silmaringi. Kas olete üks vähestest häältest, mis maailmas alles jääb, et seda head uudist jagada?
Tahaksin, et meil kõigil oleks pärast neid armupäevi julgust -julgust- kõndida Issanda juuresolekul koos Issanda Ristiga: ehitada kirik Issanda verele, mis valatakse ristil, ja tunnistada ühte au, ristilöödud Kristust. Sel viisil läheb kirik edasi. —POPE FRANCIS, esimene homily, uudised.va
Nüüdsõna on täiskohaga teenistus, mis
jätkub teie toel.
Õnnistagu teid ja aitäh.
Markiga sisse sõitma . Nüüd Word,
klõpsake alloleval ribal tellima.
Teie e-posti aadressi ei jagata kellegagi.
