SIIN ei ole võib-olla ükski liikumine kirikus, mida oleks nii laialt aktsepteeritud ja hõlpsalt tagasi lükatud kui „karismaatilist uuenemist”. Piirid murti, mugavustsoonid liikusid ja status quo purunes. Nagu nelipühi, on see olnud kõike muud kui korralik ja korralik liikumine, mahtudes kenasti meie eelarvamuskarpidesse, kuidas Vaim peaks meie seas liikuma. Ka miski pole olnud võib-olla nii polariseeriv ... just nagu toona. Kui juudid kuulsid ja nägid, kuidas apostlid puhkesid ülemisest toast, rääkisid keeltes ja kuulutasid julgelt evangeeliumi ...
Nad kõik olid hämmastunud ja hämmeldunud ning ütlesid üksteisele: "Mida see tähendab?" Kuid teised ütlesid pilkades: „Neil on liiga palju uut veini. (Apostlite teod 2: 12–13)
Selline on ka minu kirjakotis jagunemine ...
Karismaatiline liikumine on räuskamise koormus, MÕISTUS! Piibel räägib keelte andest. See viitas oskusele suhelda tolleaegsetes kõnekeeltes! See ei tähendanud idiootset lobisemist ... mul pole sellega midagi pistmist. —TS
Mind teeb kurvaks see, kui näen seda daami rääkimas sedasi liikumisest, mis tõi mind tagasi kirikusse ... - MG