Naine küsis täna, kas ma olen midagi kirjutanud, et selgitada segadust paavsti sünodijärgses dokumendis, Amoris Laetitia. Ta ütles,
Ma armastan kirikut ja kavatsen alati olla katoliiklane. Ometi olen ma segaduses paavst Franciscuse viimase manitsuse pärast. Ma tean abielu tõelisi õpetusi. Kahjuks olen ma lahutatud katoliiklane. Mu mees lõi teise pere, olles minuga veel abielus. See teeb ikka väga haiget. Kuna kirik ei saa oma õpetusi muuta, siis miks pole seda selgeks tehtud ega tunnistatud?
Tal on õigus: abieluõpetus on selge ja muutumatu. Praegune segadus on tõesti kurb peegeldus Kiriku patususest tema üksikute liikmete sees. Selle naise valu on tema kahe otsaga asi. Sest mehe truudusetus lõikab teda südamesse ja seejärel lõikavad neid piiskopid, kes väidavad nüüd, et tema abikaasa võiks isegi sakramente vastu võtta, isegi objektiivse abielurikkumise ajal.
Järgmine avaldati 4. märtsil 2017 seoses abielu ja sakramentide uudse tõlgendamisega mõne piiskopi konverentsi poolt ja meie aja jooksul tekkiva "halastuse vastase" ...
THE tund "suurest lahingust", mille eest nii Jumalaema kui ka paavstid on mitu põlvkonda hoiatanud - silmapiiril olnud ja pidevalt lähenev saabuv Suur Torm -on nüüd siin. See on lahing läbi tõde. Sest kui tõde vabastab meid, siis orjastab vale - see on Ilmutuse selle „metsalise“ „lõppmäng“. Aga miks see nüüd siin on?
Sest kogu maailmas valitsev segadus, moraalitus ja ahastus - sõdadest ja genotsiididest ahnuse ja Suur mürgitus... on olnud ainult „märgid” usu üldisest kokkuvarisemisest Jumala Sõna tõesse. Kuid kui see varing hakkab toimuma kiriku enda sees, siis teame, et „viimane vastasseis kiriku ja kirikuvastane, evangeeliumi ja evangeeliumi vastane, Kristuse ja antikristuse vahel ” [1]Kardinal Karol Wojtyla (JOHN PAUL II), armulauakongressil, Philadelphia, PA; 13. august 1976; Kongressil osalenud diakon Keith Fournier teatas sõnadest nagu ülal; vrd. katoliku Hetkel is peatselt. Sest Püha Paulus oli selge, et enne „Issanda päeva”, mis juhatab sisse Kristuse võidukäigu oma kirikus ja rahuajastu ajal, [2]vrd Faustina ja Issanda päev kirik ise peab kannatama suurt “usust taganemist”, ustavate kohutavat langemist tõde. Siis, kui näiliselt ammendamatu Issanda kannatlikkus on maailma puhastamist viivitanud nii kaua kui võimalik, lubab Ta „tugevat pettekujutlust“ ...
... neile, kes hukkuvad, sest nad pole tõearmastust aktsepteerinud, et nad saaksid päästetud. Seetõttu saadab Jumal neile tugeva pettekujutluse, et nad usuksid valet, et kõik, kes pole tõde uskunud, kuid on väärteo heaks kiitnud, saaksid hukka mõista. (2. Tess 2: 10–12)
Kus me nüüd eshatoloogilises mõttes oleme? On vaieldav, et me oleme mässu [usust taganemise] keskel ja et tegelikult on paljudele paljudele inimestele pettunud tugev pettekujutelm. Just see pettekujutlus ja mäss ennustab, mis edasi saab: "Ja ilmub seadusetu inimene." - hr. Charles Pope, „Kas need on eelseisva kohtuotsuse välised ribad?”, 11. november 2014; ajaveeb
See „tugev pettekujutelm” võtab mitut vormi, mis oma olemuselt ilmuvad kui „õiged”, „õiglased” ja „halastavad”, kuid on tegelikult kuradima, kuna eitavad inimolemusele omast väärikust ja tõde: [3]vrd Poliitiline korrektsus ja suur usust taganemine
• Loomupärane tõde, et me kõik oleme patused ja et igavese elu saamiseks peame patust meelt parandama ja uskuma Jeesuse Kristuse evangeeliumi.
• Meie kehale, hingele ja vaimule omane väärikus, mis on loodud Jumala näo järgi, peab seetõttu valitsema kõiki eetilisi põhimõtteid ja tegevusi poliitikas, majanduses, meditsiinis, hariduses ja teaduses.
Kui ta oli veel kardinal, hoiatas paavst Benedict selle eest ...
... inimese kuvandi lahustumine äärmiselt raskete tagajärgedega. - 14. mai 2005, Rooma; Kardinal Ratzinger, kõnes Euroopa identiteedi teemal.
... ja jätkas siis trompetihelistamist pärast valimist:
Jumalat ümbritsev pimedus ja väärtuste varjamine on tegelik oht meie eksistentsile ja kogu maailmale. Kui Jumal ja moraalsed väärtused, hea ja kurja vahe, jäävad pimedusse, siis kõik muud “tuled”, mis panevad sellised uskumatud tehnilised saavutused meie käeulatusse, ei ole mitte ainult progress, vaid ka ohud, mis seavad meid ja maailma ohtu. —POPE BENEDICT XVI, Ülestõusmispühade Vigilia Homilyy, 7. aprill 2012
See tugev pettekujutelm, a Vaimne tsunami mis pühib kogu maailma ja nüüd kirik, võib õigustatult nimetada “valeks” või “halastuse vastaseks” mitte seetõttu, et kaastunne on vale, vaid lahendused. Ja seega on abort ettevalmistamatu vanema suhtes „armuline“; eutanaasia on haigete ja kannatanute jaoks „halastav“; sooideoloogia on armuline nende suhtes, kes on oma seksuaalsuses segaduses; steriliseerimine on „halastav“ vaesunud rahvaste suhtes; ja elanikkonna vähendamine on halastava ja ülerahvastatud planeedi suhtes halastav. Ja neile lisame nüüd tipp, selle tugeva pettekujutise kroonijuveeliks ning idee on patust „armuline“ tervitada patust pöördumata kutsumata.
Tänases evangeeliumis (liturgilised tekstid siin), Küsitakse Jeesuselt, miks ta sööb koos “maksukogujate ja patustega”. Ta vastab:
Terved ei vaja arsti, küll aga haiged. Ma pole tulnud pöörduma õigete poole meeleparanduse poole, vaid patuste poole.
Kui selles tekstis ei ole selge, et Jeesus „võtab patuseid oma lähedusse vastu just selleks, et neid tuua meelt parandama, siis see tekst on:
Maksukogujad ja patused olid kõik teda kuulamas, kuid variserid ja kirjatundjad hakkasid kaebama, öeldes: "See mees võtab patuseid vastu ja sööb koos nendega." Niisiis pöördus ta selle tähendamissõna poole. Milline mees teie seast, kellel on sada lammast ja kes neist ühe kaotab, ei jätaks üheksakümmend üheksa kõrbes ega läheks kadunule järele, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle leiab, paneb ta selle suure rõõmuga õlgadele ja koju jõudes kutsub ta sõbrad ja naabrid kokku ning ütleb neile: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lambad." Ma ütlen teile, täpselt samamoodi on taevas rohkem rõõmu ühe patust, kes parandab meelt, kui üle üheksakümmend üheksa õigemeelset inimest, kellel pole patukahetsust vaja. " (Luuka 15: 4–7)
Taevas rõõmustamine ei tulene sellest, et Jeesus patuseid vastu võttis, vaid sellepärast üks patune parandas meelt; sest üks patune ütles: "Täna ei tee ma enam seda, mida tegin eile."
Kas ma tunnen rõõmu õelate surmast? Kas ma ei rõõmusta, kui nad oma kurjalt teelt kõrvale pöörduvad ja elavad? (Ez 18:23)
Mida me selles tähendamissõnas kuulsime, näeme seda siis Sakkeuse pöördumises. Jeesus võttis selle maksukoguja enda juurde, kuid nii see oli mitte enne, kui ta on patust pöördunud, ja alles siis kuulutab Jeesus, et ta on päästetud:
"Vaata, pool oma varast, Issand, annan vaestele ja kui olen kelleltki midagi väljapressinud, maksan selle neli korda rohkem tagasi." Ja Jeesus ütles talle: „Täna on päästetud sellesse kotta ... (Lk 19: 8–9)
Kuid nüüd näeme tekkimas a romaan nende evangeeliumi tõdede versioon:
Kui eristusprotsessi tulemusena võetakse seda „alandlikult, diskreetselt ja armastusega Kiriku ja tema õpetuse vastu, otsides siiralt Jumala tahet ja soovi sellele täiuslikumalt reageerida”, eraldatakse või lahutatakse uues suhtes elav inimene suudab teadliku ja valgustatud südametunnistusega tunnistada ja uskuda, et on Jumalaga rahus, ei saa teda takistada osalemast lepituse ja armulaua sakramentides. - Malta piiskopid, Kreeka VIII peatüki kohaldamise kriteeriumid rõõmu; ms.maltadiocese.org
… Millele ütles katoliku kiriku õigeusu valvekoer, usudoktriini koguduse prefekt:
...pole õige, et nii paljud piiskopid tõlgendavad rõõmu vastavalt nende viisile mõista paavsti õpetust. See ei pea kinni katoliku õpetuse joonest ... Need on sofistikad: Jumala Sõna on väga selge ja kirik ei aktsepteeri abielu ilmalikustamist. —Kardinal Müller, Katoliku Herald, 1. veebruar 2017; Katoliku maailma aruanne, 1. veebruar 2017
See „südametunnistuse” kui moraalse korra kõrgeima tribunali ja „mis annab kategoorilisi ja eksimatuid otsuseid hea ja kurja kohta” ilmseks tõusmine[4]Veritatis hiilgus, n. 32. aasta loob tegelikult a uus tellimus lahutatud objektiivsest tõest. Inimese päästmise ülim kriteerium on tunne, et ollakse „Jumalaga rahus”. Püha Johannes Paulus II tegi siiski selgeks, et „südametunnistus ei ole iseseisev ja eksklusiivne võime otsustada, mis on hea ja mis kuri”. [5]Dominum et Vivificantem, n. 443. aasta
Selline mõistmine ei tähenda kunagi hea ja kurja standardi kompromiteerimist ja võltsimist, et seda konkreetsete oludega kohandada. Patusel on üsna inimlik tunnistada oma nõrkust ja paluda tema vastu halastust puudused; mis on
vastuvõetamatu on suhtumine sellesse, kes teeb oma nõrkusest tõe kriteeriumi headuse kohta, nii et ta saaks ennast õigustada, ilma et oleks vaja isegi Jumala poole pöörduda ja tema halastust kasutada. Selline suhtumine rikub ühiskonna kui terviku moraali, kuna see tekitab kahtlusi moraaliseaduse objektiivsuses üldiselt ja moraalsete keeldude absoluutsuse tagasilükkamist konkreetsete inimtegude suhtes ning lõpuks segab kõiki kohtuotsuseid väärtused. -Veritatis hiilgus, n. 104; vatikan.va
Selles stsenaariumis muudetakse leppimise sakramend sisuliselt vaieldavaks. Siis ei koosne eluraamatus olevad nimed enam neist, kes jäid Jumala käskudele lõpuni truuks, ega nendest, kes otsustasid Kõigekõrgema vastu pigem märtrisurma kui pattu, vaid neist, kes olid ustavad omaenda järgi ideaalne. See arusaam on aga armuandmine, mis mitte ainult ei unusta päästmiseks pöördumise vajalikkust, vaid varjab või häbistab head sõnumit, et igast patukahetsevast hingest tehakse Kristuses uus looming: , uus on tulnud. " [6]2. Kor 5:17
Oleks väga tõsine viga järeldada ..., et kiriku õpetus on sisuliselt ainult „ideaal”, mis tuleb seejärel kohandada, proportsionaalselt kohandada inimese nn konkreetsete võimaluste järgi vastavalt "Kõnealuste kaupade tasakaalustamine". Kuid millised on “inimese konkreetsed võimalused”? Ja mis mehest me räägime? Inimesest, kus valitseb himu, või inimesest, kelle on lunastanud Kristus? See on kaalul: Kristuse lunastuse reaalsus. Kristus on meid lunastanud! See tähendab, et ta on andnud meile võimaluse mõista kogu meie olemuse tõde; ta on vabastanud meie vabaduse
konkupismuse domineerimine. Ja kui lunastatud inimene ikka patustab, ei tulene see mitte Kristuse lunastustegevuse ebatäiuslikkusest, vaid inimese tahtest mitte kasutada ära seda teost tulenevat armu. Jumala käsk on loomulikult proportsionaalne inimese võimalustega; aga selle inimese võimetele, kellele Püha Vaim on antud; mehest, kes, ehkki on pattu langenud, võib alati saada armu ja nautida Püha Vaimu kohalolu. —POPP JOHN PAUL II, Veritatis hiilgus, n. 103; vatikan.va
See on uskumatu sõnum autentne Jumalik halastus! Et ka suurim patune saaks armu ja saaks kohalolekut nautida
Püha Vaimu halastuse lootust kasutades, leppimise sakramend. Rahu Jumalaga ei ole subjektiivne oletus, vaid on objektiivselt tõene vaid siis, kui oma pattude tunnistamise kaudu lepitakse Jumalaga rahu Kristuse Jeesuse kaudu kes tegi rahu oma ristiverega (Kol 1:20).
Seega ei öelnud Jeesus abielurikkujale: „Minge nüüd ja jätkake abielurikkumist if sa oled rahus iseenda ja Jumalaga. " Pigem “mine ja enam ei patusta. " [7]vrd. Johannese 8:11; Johannese 5:14
Ja tehke seda, sest teate aega; praegu on teie unest ärkamise tund. Sest meie päästmine on nüüd lähemal kui siis, kui me esimest korda uskusime; öö on arenenud, päev on käes. Heitkem siis pimeduse teod maha ja pange selga valguse soomus; käitugem end õigesti nagu päeval, mitte orgiates ja purjus olekus, mitte paljutõotuses ja kohusetundlikkuses, mitte rivaalitsemises ja armukadeduses. Kuid pange selga Issand Jeesus Kristus ja ärge võtke ette liha ihasid. (Rm 13: 9–14)
Ja kui ta seda tegi, siis kui ta "ei hoolitsenud liha ihade eest", rõõmustas kogu Taevas tema üle.
Sest teie, Issand, olete hea ja andestav, helde kõigi vastu, kes teid kutsuvad. (Tänane psalm)
Kuid kui ta seda ei teinud, eeldades traagiliselt, et kui Jeesus ütles: "Ma ei mõista teid ka hukka", siis ta mõtles, et ta ei mõistnud teda hukka. tegevused, siis üle selle naise - ja kõigi nende, kes teda ja taolisi mõttekaaslasi eksiteele juhivad ... kogu taevas nutab.
SEOTUD LUGEMINE
Lugege selle kirjutise jätkamist: Autentne halastus
Suur varjupaik ja turvaline sadam
Neile, kes on surelikus patus ...
Kompromiss: Suur usust taganemine
Musta laeva purjed - I osa ja II osa
Võlaprohvetite uputus - I osa ja II osa
Õnnistagu teid ja aitäh
teie alistumine sellele ministeeriumile.
Teekond koos Markiga . Nüüd Word,
klõpsake alloleval ribal tellima.
Teie e-posti aadressi ei jagata kellegagi.
Allmärkused
| ↑1 | Kardinal Karol Wojtyla (JOHN PAUL II), armulauakongressil, Philadelphia, PA; 13. august 1976; Kongressil osalenud diakon Keith Fournier teatas sõnadest nagu ülal; vrd. katoliku Hetkel |
|---|---|
| ↑2 | vrd Faustina ja Issanda päev |
| ↑3 | vrd Poliitiline korrektsus ja suur usust taganemine |
| ↑4 | Veritatis hiilgus, n. 32. aasta |
| ↑5 | Dominum et Vivificantem, n. 443. aasta |
| ↑6 | 2. Kor 5:17 |
| ↑7 | vrd. Johannese 8:11; Johannese 5:14 |