Paavstlus pole üks paavst

Peetri esimees, Püha Peetruse, Rooma; Gian Lorenzo Bernini (1598–1680)

 

Üle nädalavahetusel lisas paavst Franciscus Acta Apostolicae Sedis (kiri paavstluse ametlikest toimingutest) tema eelmisel aastal Buenos Airese piiskoppidele saadetud kiri, milles kiideti heaks nende suunised armulaua mõistmise eest lahutatud ja uuesti abiellunud isikute jaoks, lähtudes sünodanijärgse dokumendi tõlgendusest, rõõmu. Kuid see on veelgi seganud mudaseid veekogusid küsimuses, kas paavst Franciscus avab objektiivselt abielurikkumises olukorras olevatele katoliiklastele ukse armulauale või mitte.

Põhjus on selles Piiskoppide suuniste nr 6 soovitab, et kui paarid on uuesti abiellunud (ilma kehtetuks tunnistamiseta) ja ei hoidu seksuaalsuhetest, võib Sakramentide poole pöördumise võimalus olla siiski võimalik, kui „vastutust ja süütunnet leevendavad piirangud on olemas”. Probleem seisneb just selles, kuidas inimene, kes teab, et on surmapatu objektiivses seisundis ega kavatse seda seisundit muuta, saab ikkagi kasutada lepituse ja armulaua sakramente. Piiskoppide suunised ei paku konkreetseid näiteid sellisest „keerulisest” olukorrast. 

Arvestades Franciscuse selle "ametliku teo" olemust ja mõlema ebaselgust suunised ja rõõmuÜtleb Thomas Pink, Londoni King's College'i filosoofiaprofessor, arvestades, et piiskoppide dokument…

… Ei ole täiesti selge, ei vasta eksimatuse tingimustele ja ilma igasuguse sellega kaasneva selgituseta selle seosest varasema õpetusega, võib see vaevalt „kohustada katoliiklasi uskuma midagi, mis on vastuolus sellega, mida Kirik on seni õpetanud ja mida nad juba olid on kohustatud uskuma. " -Katoliku Herald, 4. detsember 2017

Nagu Dan Hitchens Katoliku Herald juhib tähelepanu värskendavalt lugupidavale artiklile:

Kirik on läbi aegade õpetanud, et lahutatud ja uuesti abiellunud inimesed, kui nad on seksuaalsuhtes, ei saa armulauda vastu võtta. Leiate selle lehelt Kirikuisad; sisse õpetamine paavstidest Püha Innocentius I (405) ja Püha Zachary (747); hiljutises dokumendid paavstide Püha Johannes Paulus II, Benedictus XVI ja usudoktriini koguduse koosseis. Kõik õpetamine kiriku patust, abielust ja armulauast rääkimine oleks selle kuulutajate poolt mõistetud, et nad on seksuaalselt aktiivsed lahutatud ja uuesti abiellunud armulauast välja jätnud. Sellest on saanud ka katoliikliku meele osa: sarnased viitavad keelule juhuslikult G. K. Chesterton ja pr. Ronald Knox (1888–1957) katoliku õpetusena ja pole palju kahtlust, et kui valiksite kiriku ajaloost juhusliku pühaku ja küsiksite neilt, mida kirik õpetas, räägiksid nad teile sama. —Samas 

Selle õpetuse tegi taas selgeks paavst Püha Johannes Paulus II oma apostlikus manitsuses Familiaris konsortsium:

Kirik kinnitab veel kord oma püha pühakirjale tuginevat tava mitte lubada armulaua armulaua juurde lahutatud isikuid, kes on uuesti abiellunud. Neid ei saa sellesse lubada, kuna nende seisund ja eluolu on objektiivselt vastuolus armulauaga Kristuse ja Kiriku vahel, mida tähistab ja viib läbi armulaud. Lisaks sellele on veel üks eriline pastoraalne põhjus: kui need inimesed lubataks armulauda, ​​viiksid ustavad kiriku õpetusse abielu lahutamatuse kohta.

Lepitust patukahetsus sakramendis, mis avaks tee armulauda, ​​saab anda ainult neile, kes kahetsedes pakti märgi rikkumist ja truudust Kristusele, on siiralt valmis võtma ette eluviisi, mis pole kauem vastuolus abielu lahutamatusega. See tähendab praktikas, et kui tõsistel põhjustel, nagu näiteks laste kasvatus, ei suuda mees ja naine täita lahusoleku kohustust, võtavad nad „endale kohustuse elada täielikus kontinuatsioonis, see tähendab hoidumine abielupaaridele omastest tegudest. —Familiaris Consortio, „Sees kristliku perekonna roll tänapäeva maailmas ”, n. 84; vatikan.va

See kõik on selleks, et seda öelda paavstlus pole üks paavst ... 

 

Järgmine avaldati esmakordselt 2. veebruaril 2017:

 

THE paavst Franciscuse paavstlus on peaaegu algusest peale vaieldud pärast poleemikat. Katoliku maailm - tegelikult kogu maailm - ei ole harjunud mehe stiiliga, kellel on praegu kuningriigi võtmed. Paavst Johannes Paulus II ei erinenud soovist olla inimestega koos ja nende seas, puudutada neid, jagada nende toite ja viibida nende juuresolekul. Kuid paavsti pühak oli väga täpne ka siis, kui ta käsitles usu ja moraaliga seotud küsimusi, nagu ka Benedictus XVI.

Mitte nii nende järeltulija. Paavst Franciscus ei karda meedia, sealhulgas kiriku mandaadist väljapoole jäävate küsimuste „usu ja moraali” küsimustes küsida, ning pöörduda nende poole kõige kõnekeeles ja mõnikord ka avatud mõtetega. See on sundinud paljusid kuulajaid, ka mina, tagama, et tema mõtete kogu konteksti arvestataks. Mõnikord tähendab see rohkem kui ühe intervjuu, homilia või paavsti dokumendi läbimist. Kuid see peab sellest kaugemale minema. Igasugune Püha Isa õpetus peab tuleb filtreerida ja mõista kogu katoliku õpetuse kogu, mida nimetatakse pühaks traditsiooniks, mis tuleneb „usu ladestumisest”.

Sest paavstlus pole üks paavst. See on Peetruse hääl läbi sajandite.

 

PETERI HÄÄL

Paavsti ülimus on juurdunud Pühas Pühakirjas, kui Jeesus kuulutas ainuüksi Peetrusele, et ta on “kivi”, millele ta oma kiriku ehitab. Ja ainult Peetrusele andis ta „kuningriigi võtmed”.

Kuid Peetrus suri, samal ajal kui Kuningriik seda ei teinud. Ja nii anti Peetruse "kontor" teisele, nagu ka kontorid kõik apostlid pärast nende surma.

Võib mõni teine ​​tema kabinetti astuda. (Apostlite teod 1:20)

Nendele järeltulijatele esitati süüdistus „apostelliku usu“ andmisele, kõigele, mille Jeesus apostlitele usaldas, ja…

... seisa kindlalt ja hoia kinni traditsioonidest, mida sulle õpetati, kas suulise avalduse või meie kirjaga. (2. Tessalooniklastele 2:15; vrd Matt 28:20)

Sajandite arenedes kasvas varakirik kõigutamatu arusaamaga, et nad olid usu hoidjad, mitte selle leiutajad. Ja selle veendumusega kasvas ka sügavam arusaam Peetruse järglase asendamatust rollist. Tegelikult pole see, mida me varakirikus näeme, mitte üksiku inimese ülendamine, vaid „Peetri kontor” või „tool”. Teise sajandi lõpus teatas Lyoni piiskop:

… See väga suur, vanim ja tuntud kirik, mille asutasid ja rajasid Roomas kaks kõige kuulsamat apostlit Peetrus ja Paulus, sai apostlitelt saadud traditsiooni ... iga kirik peab olema selle [Rooma] kirikuga kooskõlas, sest oma silmapaistvast ülimuslikkusest. -Piiskop Irenaeus, Ketserluse vastu, III raamat, 3: 2; Varakristlikud isad, lk. 372

Kartaago piiskop Püha Küprianos, kutsudes esile selle esimese ja peamise apostli, kirjutas:

Kiriku ehitab [Peetrus] ja temale usaldab lambaid toitma. Ja kuigi ta omistab võimu kõik apostlid, kuid siiski rajas ta ühe tooli, seades nii omaenda autoriteedil kirikute ühtsuse allika ja tunnuse ... Peetrusele antakse ülimuslikkus ja seega tehakse selgeks, et kirikut ja ühte tooli on ainult üks ... Kui mees ei hoia seda Peetruse ühtsust kinni, kas ta kujutab ette, et tal on endiselt usku? Kas ta on endiselt kindel, et ta on kirikus, kui ta loobub Peetruse toolist, millele kirik ehitati? - "Katoliku kiriku ühtsusest", n. 4;  Varaste isade usk Vol. 1, lk 220–221

See ühine arusaam Peetruse kantselei ülimuslikkusest viis Püha Ambrose kuulsalt öeldes: "Kus Peetrus on, seal on kirik" [1]“Psalmide kommentaar”, 40:30 ja püha Jerome - suur piibliteadlane ja tõlkija - kuulutama paavst Damaskusele: „Ma ei jälgi kedagi juhina, välja arvatud ainult Kristus, ja seetõttu tahan jääda teiega koguduse koosseisu, see tähendab Peetruse tooli juurde. . Ma tean, et sellel kaljul on kirik rajatud. " [2]Kirjad, 15: 2

 

PETERI HÄÄL ON ÜKS

Jällegi, kirikuisad joondusid end kergesti Peetruse juhatajaga ja seega ühtsuses mehega, kes seda ametit pidas.

…paavst ei ole identne kogu kirikuga, kirik on tugevam kui ainulaadne ekslik või ketserlik paavst. —piiskop Athansius Schneider, 19. september 2023; onepeterfive.com

Seega:

Paavst ei ole absoluutne suverään, kelle mõtted ja soovid on seadus. Vastupidi, paavsti amet on kuulekuse tagaja Kristuse ja Tema sõna suhtes. —POPE BENEDICT XVI, 8. mai 2005. a homilyilia; San Diego Union-Tribune

See tähendab seda isegi mitte paavst võib muuta seda, mis on tuletatud „usu ladestumisest”, ilmutatud Kristuses ja antud apostelliku järjestuse kaudu edasi tänapäevani.

Kardinal Gerhard Müller on usudoktriini koguduse prefekt (märkus: kuna see kirjutati, eemaldati ta sellelt ametikohalt). Ta on Vatikani doktriinijuht, omamoodi väravavaht ja kiriku õpetuse jõustaja, et aidata üksikutel kirikutel säilitada õigeusku ja usu ühtsust. Hiljutises intervjuus, rõhutades abielusakramenti muutumatut olemust ja kõiki selle tagajärgi, märkis ta ....

... ühelgi väel taevas ega maa peal, ei inglil, paavstil ega nõukogul ega piiskoppide seadusel pole võimalust seda muuta. -Katoliku herald, 1. veebruar 2017

See on kooskõlas nii Vatikani I kui ka II Vatikani nõukogude õpetustega:

Rooma paavst ja piiskopid rakendavad oma ameti ja asja tõsiduse tõttu innukalt tööd, mis võimaldab sellel ilmutusel kõigi sobivate vahenditega uurida ja selle sisu tabavalt väljendada; nad ei tunnista aga ühtegi uut avalikku ilmutust, mis oleks seotud jumaliku usu ladestumisega. —Vatikani I kirikukogu, Pastor aeternus, 4; Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 25. aasta

... isegi kui meie või taevane ingel peaksime teile kuulutama muud evangeeliumi kui see, mille teile kuulutasime, olgu see neetud! (Galaatlastele 1: 8)

Mõju on kohe näha. Kõik usu ja moraaliga seotud paavsti avalduse tõlgendamise küsimused tuleb alati esitada püha traditsiooni - selle Kristuse pideva, universaalse ja eksimatu hääle, mida on kuuldud ühtsuses kõik Peetruse järeltulijad ja sensus fidei "Kogu rahva poolt, kui piiskoppidest viimseist ustavani avaldatakse usu ja kõlbluse küsimustes üldist nõusolekut." [3]Katoliku kiriku katekismus, n. 92. aasta

... Rooma paavst ei ütle hääldust kui a eraisik, vaid pigem selgitab ja kaitseb ta katoliku usu õpetust kui universaalse kiriku kõrgeimat õpetajat ... —Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 25. aasta

Paavst Franciscuse enda sõnadega:

Paavst ei ole selles kontekstis kõrgeim isand, vaid pigem kõrgeim sulane - “Jumala sulaste sulane”; kuulekuse garantii ja Kiriku vastavus Jumala tahtele, Kristuse evangeeliumile ja kiriku traditsioonile, jättes kõrvale kõik isiklikud kapriisid, hoolimata sellest, et nad on - Kristuse enda tahtel - “kõrgeimad” Kõigi ustavate pastor ja õpetaja ”ning hoolimata sellest, et nad naudivad kirikus ülimat, täielikku, vahetut ja universaalset tavavõimu. —POPE FRANCIS, lõppsõna sinodist; Katoliku uudisteagentuur, 18. oktoober 2014

Sellepärast näete, eriti eelmiste sajandite paavstlikes dokumentides, et paavstid pöörduvad usklike poole asesõnaga „meie”, mitte „mina”. Sest nad räägivad ka oma eelkäijate häälega. 

 

ASJA KÄES

Nii jätkab kardinal Müller, selgitades paavst Franciscuse hiljutist apostellikku manitsust perekonna ja abielu kohta, mis tekitab poleemikat selles, kuidas erinevad piiskopid seda tõlgendavad seoses lahutatud ja uuesti abiellunud lubamisega armulauda:

rõõmu tuleb selgelt tõlgendada kogu kirikuõpetuse valguses ... pole õige, et nii paljud piiskopid tõlgendavad rõõmu vastavalt nende viisile mõista paavsti õpetust. See ei pea katoliku õpetuse joont. -Katoliku herald, 1. veebruar 2017

Kuna doktriini tõlgendamine või määratlus on „koos usu talletamisega“, õpetas Vatikani II kirikukogu seda, et piiskoppidel, kelle „evangeeliumi kuulutamisel on uhkus ja koht”, et „[ustavate] mõtlemist teavitada ja oma käitumist suunata”, peavad nad valvama nende hoole all olevaid ja "Tõrjuge kõik karjad ähvardavad vead." [4]vrd. Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 25. aasta See on tõesti üleskutse iga Katoliiklane olla Jumala Sõna sulane ja ustav korrapidaja. See on üleskutse alandlikkusele ja alistumisele Jeesusele, kes on Kiriku “karjaste vürst” ja “kõrgeim nurgakivi”. [5]vrd. Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 6 19 Ja see hõlmab ka alistumist Kiriku pastoraalsetele tavadele, mis on lahutamatult seotud õpetusega.

Sest kõigil piiskoppidel on kohustus edendada ja kaitsta usu ühtsust ning toetada kogu Kirikule ühist distsipliini. —Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 23. aasta

Nagu näeme, hakkavad piiskopid mitmel pool maailmas tõlgendama rõõmu üksteisele vastuolulistel viisidel võib õigustatult öelda, et seisame silmitsi tõe kriisiga. Kardinal Müller hoiatas „astumast ükskõik millisesse kasusuaariumi, mis võib hõlpsasti tekitada arusaamatusi“, lisades:

"Need on sofistikad: Jumala sõna on väga selge ja kirik ei aktsepteeri abielu ilmalikustamist." Preestrite ja piiskoppide ülesanne oli "Ei tähenda mitte segaduse tekitamist, vaid selguse loomist." -Katoliku maailma aruanne, 1. veebruar 2017

 

FRANCIS EDASI

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui seisame silmitsi paavstlusega, mis pole alati nii täpne kui mõnele võib meeldida, on viga paanikas, justkui “kivi” laguneks. Kirikut ehitab Jeesus, mitte Peetrus.[6]vrd. Matt 16:18 Jeesus, mitte Peetrus, on see, kes garanteerib, et “põrgu väravad” selle vastu ei võidaks.[7]vrd. Matt 16:18 Jeesus, mitte Peetrus, on see, kes garanteerib, et Püha Vaim juhatab Kirikut "Kogu tõde."[8]vrd. Johannese 16:13

Kuid mida Jeesus ei taganud, on see, et tee oleks lihtne. Et selles ei oleks valeprohveteid[9]vrd. Matt 7:15 ja “lambanahas” hundid, kes kasutaksid “paljude petmiseks” sofistikat.[10]vrd. Matt 24:11

... teie seas on valeõpetajaid, kes tutvustavad hävitavaid hereetikaid ja isegi eitavad neid lunastanud Meistrilt, tuues iseendale kiire hävingu. (2. Peetruse 2: 1)

Kuid olge ka need, kes külvavad paavst Franciscuse vastu lahkarvamusi. On palju heatahtlikke “konservatiivseid” katoliiklasi, kes on peaaegu vaikimisi seisukohal, et vaadata kõike, mida Franciscus kahtlustuse all ütleb ( Kahtluse vaim). See on ohtlik, eriti kui see on hooletult avaldatud. Üks asi on heategevuse vaimus tekitada muret sooviga saavutada sügavamat mõistmist ja selgust. Teine on lihtsalt kritiseerida sarkasmi loori all ja küünilisus. Kui paavst külvab oma sõnadega segadust, nagu mõned väidavad, siis külvavad paljud ka ebakõla pideva negatiivse lähenemisega Püha Isa poole.

Kõigi oma isiklike vigade või pattude eest jääb paavst Franciscus Kristuse vikaariks. Tal on kuningriigi võtmed - ja mitte ükski teda valinud kardinal pole väitnud teisiti (et paavsti valimised olid kehtetud). Kui midagi, mida ta ütleb, on teile ebakindel või tundub isegi vastuolus Kiriku õpetusega, siis ärge eeldage, et see on nii (olen juba varem esitanud ammendavaid näiteid selle kohta, kuidas peavoolumeedia on valesti tsiteerinud või ümber kujundanud pontiffi sõnad). Samuti lükake tagasi kiusatus oma pettumust kohe Facebookis, kommentaarides või foorumis välja puhuda. Pigem vaikige ja paluge Pühal Vaimul enne rääkimist teile selgust anda.

And palvetama Püha Isa jaoks. Ma arvan, et pigem on märgiline, et Pühakirjas või Jumalaema juures pole ühtegi usaldusväärset ennustust, mis ütleb, et kunagi ei tohiks Peetruse ametit usaldada. Pigem kutsub ta meid üles palvetama paavsti ja kõigi meie karjaste eest ning püsima vankumatult ühtsuses, olles samas endiselt tõe kaitsmine ja kaitsmine.

Ja seda on suhteliselt lihtne teha, sest tõde on edasi andnud mitte üks paavst, vaid üks paavstiamet, Peetruse juhataja ja temaga osaduses olevad piiskopid ... 2000 aastat kestnud katkematu kirjaliku ja suulise traditsiooniga.

Paavst, Rooma piiskop ja Peetruse järglane, on alatine nii piiskoppide kui ka kogu ustavate seltskonna ühtsuse nähtav allikas ja alus. " -Katoliku kiriku katekismus, n. 882. aasta

 

SEOTUD LUGEMINE

Papalotria?

See paavst Franciscus! ... Lühijutt

See paavst Franciscus!… II osa

Franciscus ja kiriku eelseisev kirg

Franciscuse mõistmine

Franciscuse vääritimõistmine

Must paavst?

Püha Franciscuse ennustus

Jutt viiest paavstist ja suurest laevast

Esimene kadunud armastus

Sinod ja vaim

Viis parandust

Testimine

Kahtluse vaim

Usalduse vaim

Palvetage rohkem, rääkige vähem

Jeesus Tark Ehitaja

Kristuse kuulamine

Õhuke piir halastuse ja ketserluse vahelI osaII osa, & III osa

Halastuse skandaal

Kaks samba ja Uus roolimees

Kas paavst võib meid reeta?

 

  
Õnnistagu teid ja aitäh.

 

Teekond koos Markiga . Nüüd Word,
klõpsake alloleval ribal tellima.
Teie e-posti aadressi ei jagata kellegagi.

 

 
 

 

 

Print Friendly, PDF ja e-post

Allmärkused

Allmärkused
1 “Psalmide kommentaar”, 40:30
2 Kirjad, 15: 2
3 Katoliku kiriku katekismus, n. 92. aasta
4 vrd. Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 25. aasta
5 vrd. Vatikani II kirikukogu, Lumen Gentium, n. 6 19
6 vrd. Matt 16:18
7 vrd. Matt 16:18
8 vrd. Johannese 16:13
9 vrd. Matt 7:15
10 vrd. Matt 24:11
postitatud ESILEHT, USK JA MORALID.

Kommentaarid on suletud.