Õhuke piir halastuse ja ketserluse vahel - II osa

II OSA - haavatuteni jõudmine

WE on jälginud kiiret kultuurilist ja seksuaalset revolutsiooni, mis viie lühikese aastakümne jooksul on perekonna hävitanud, kuna lahutus, abort, abielu uuesti määratlemine, eutanaasia, pornograafia, abielurikkumine ja paljud muud hädad on muutunud mitte ainult vastuvõetavaks, vaid neid peetakse sotsiaalseks „heaks” või "Õige". Sugulisel teel levivate haiguste epideemia, uimastite tarvitamine, alkoholi kuritarvitamine, enesetapp ja üha paljunevad psühhoosid räägivad aga hoopis teist lugu: oleme põlvkond, kes veritseb patu tagajärgedest tohutult.

See on praegune kontekst, kuhu paavst Franciscus valiti. Sel päeval Püha Peetruse rõdul seistes ei näinud ta a karjamaa tema ees, aga lahinguväli.

KOGU ISIKU VAJADUSED

Nii pöördus Jeesus sageli oma maise teenistuse poole: rahva vahetute haavade ja vajaduste täitmine, mis omakorda valmistas ette pinnast evangeeliumiks:

Ükskõik millistesse küladesse või linnadesse ta ka ei sisenenud, panid nad haiged turule ja palusid, et nad puudutaksid ainult tema mantli tutti; ja nii palju kui puudutati, said terveks ... (Mark 6: 56)

Samuti tegi Jeesus oma jüngritele selgeks, et ta pole pelgalt imetegija - jumalik sotsiaaltöötaja. Tema missioonil oli sügavam eksistentsiaalsem eesmärk: hinge paranemine.

Pean kuulutama häid sõnumeid Jumala kuningriigist, sest selleks on mind saadetud. (Luuka 4:43)

See tähendab, et sõnum on hädavajalik. Õpetus on oluline. Kuid kontekstis armastus.

Teadmata teod on pimedad ja teadmised ilma armastuseta on steriilsed. - paavst BENEDIKT XVI, Caritas in Veritate, n. 30. aasta

ESIMENE ESIMENE

Paavst Franciscus pole kunagi öelnud ega isegi vihjanud, et doktriin on ebaoluline, nagu mõned arvavad. Ta kordas Paulust VI, öeldes, et kirik on olemas selleks, et evangeliseerida. ^[1]vrd. PAAVEL PAUL VI, Evangelii Nuntiandi, n. 24

… Kristliku usu edasiandmine on uue evangeliseerimise ja kogu kiriku evangeliseeriva missiooni eesmärk, mis eksisteerib just sel põhjusel. —POPE FRANCIS, pöördumine piiskoppide sinodi peasekretäri 13. korralisse nõukogusse, 13. juuni 2013; vatican.va (minu rõhutus)

Paavst Franciscus on aga nii oma tegevuses kui ka mansetist välja jäänud märkustes teinud peene, kuid kriitilise punkti: evangelisatsioonis, on tõdede hierarhia. Oluline tõde on see, mida nimetatakse kerjma, mis on “esimene teadaanne” ^[2]Evangelii Gaudium, n. 164. aasta headest uudistest:

Läbi oma sõnumi, tegude ja tunnistajate lihtsuse, valmisoleku kuulata, olla kohal ja rännata koos teistega (vastandina „evangeliseerimisele”) muudame Kristuse armastuse kohalolevaks ja käegakatsutavaks, justkui elavad ojad voolasid meie seest, kust kuivanud hinged saavad juua. ^[3]vrd. Johannese 7:38; vaata Elavad kaevud Selline autentsus on see, mis tegelikult loob a janu tõe järele.

Heategevus ei ole lisa, nagu lisa ... see kaasab nad dialoogi juba algusest peale. —POPE BENEDIKT XVI, Caritas Veritate'is, n. 30. aasta

Just selle evangeliseerimise nägemuse kutsus üks kardinal prohvetlikult välja veidi enne tema valimist 266. paavstiks.

Evangeliseerimine tähendab kirikus soovi tulla iseendast välja. Kirikut kutsutakse välja tulema iseendast ja minema perifeersetesse piirkondadesse - patu, valu, ülekohtu, teadmatuse, usuta tegelemise, mõtlemise ja igasuguse viletsuse - saladuste juurde. Kui kirik ei tule iseendast evangeeliumi tegema, muutub ta iseendaks ja siis haigestub ... Eneseviidav kirik hoiab Jeesust Kristust enda sees ega lase tal välja tulla ... Järgmisele paavstile mõeldes peab ta olema mees, kes aitab Jeesusel Kristuse mõtisklemisel ja kummardamisel kirikul jõuda eksistentsiaalsete perifeeriateni, mis aitab tal olla viljakas ema, kes elab evangeelsuse magusast ja lohutavast rõõmust. —Kardinal Jorge Bergolio (POPE FRANCIS), Soola ja valguse ajakiri, lk. 8, 4. väljaanne, 2013. aasta eriväljaanne

LAMBA LÕHN

Kui paavst Franciscus ütles, et me ei tohi proovida teisi "usundada", tõsteti üles suur vahesein. ^[4]Meie praeguses kultuuris tähistab sõna “usulahutus” agressiivset katset veenda ja oma positsiooni pöörata. Kuid ta tsiteeris ainult oma eelkäijat:

Just see on Issanda jäljendus, millele paavst Franciscus on meid täna välja kutsunud: uus keskendumine kerjmale Järgneb usu kui üldise lähenemise evangelisatsioonile moraalsete alustega.

See, mille eest paavstid hoiatavad, on mingi kristlik fundamentalism, mis lõhnab rohkem variseride kui Kristuse järele; lähenemisviis, mis mõistab teisi hukka nende patu, selle eest, et nad pole katoliiklased, et nad ei ole nagu "meie" ... vastupidi katoliku usu täielikkuse omaksvõtmise ja elamise kaudu ilmneva rõõmu ilmutamisele - rõõmule, mis meelitab.

Terav tänapäevane mõistujutt sellest on see, et ema Teresa korjab rennist välja hindude keha. Ta ei seisnud tema kohal ega öelnud: "Hakake kristlaseks, muidu saate põrgu." Pigem armastas ta teda kõigepealt ning selle tingimusteta armastuse kaudu leidsid hindud ja ema end Kristuse pilguga üksteist vahtimas. ^[5]vrd. Matt 25:40

"Inimesed kuulavad meelsamini tunnistajaid kui õpetajaid," ütles paavst Paulus VI, "ja kui inimesed õpetajaid kuulavad, siis sellepärast, et nad on tunnistajad." ^[6]vrd. PAAVEL PAUL VI, Evangeliseerimine tänapäeva maailmas, n. 41. aasta

Õhuke punase joone perifeeria

Ja nii on õpetus oluline, kuid õiges järjekorras. Jeesus ei lennanud patuse poole viha ja pulgaga, vaid varda ja kepiga ... Ta tuli lambakoerana, et mitte hukkunuid hukka mõista, vaid nad üles leida. Ta näitas teise hinge “kuulamise kunsti” valgusesse. Ta suutis läbi torganud patu vineeri läbi torgata ja näha enda pilt, see tähendab lootus, mis uinub nagu seeme igas inimese südames.

Isegi kui inimese elu on olnud katastroof, isegi kui see on hävitatud pahedest, narkootikumidest või millestki muust - on selle inimese elus Jumal. Võite, peate proovima otsida Jumalat igas inimelus. Ehkki inimese elu on okkaid ja umbrohtu täis maa, leidub alati ruumi, kus hea seeme võib kasvada. Sa pead usaldama Jumalat. —POPE FRANCIS, Ameerika, september 2013

Seega läks Jeesus talle järgnenud sadade ja tuhandete hulgast piiridele, äärealadele ja leidis sealt Sakkeuse; sealt leidis ta Matthew ja Magadalene, sadakond ja vargad. Ja Jeesust vihati selle pärast. Variserid põlgasid teda, kes eelistasid oma mugavustsooni lõhna kui Temast õhkavat “lamba lõhna”.

Keegi kirjutas mulle hiljuti, öeldes, kui kohutav on see, et sellised inimesed nagu Elton John kutsuvad paavst Franciscust oma “kangelaseks”.

Kui Jeesus kummardus selle pattu tabanud abielurikkuja kohale ja lausus sõnad, "Ma ei mõista teid ka hukka," piisas sellest, kui variserid tahtsid Tema risti lüüa. Lõppude lõpuks oli see seadus et ta peaks surema! Nii on ka paavst Franciscust tugevalt kritiseeritud tema nüüdseks kurikuulsa fraasi, "Kes ma olen kohtunik?" ^[7]vrd Kes ma olen kohtunik?

Ja siin hakkame kõndima mööda seda õhukest punast joont ketserluse ja halastuse vahel - justkui läbides kalju äärt. See viitab paavsti sõnadele (eriti kuna ta kasutab katekismust ^[8]vrd CCC, n. 2359. aasta tema viide), et hea tahtega inimene on keegi, kes parandab surmapatu. Meid kutsutakse kaasa elama evangeeliumile vastavat elu, isegi kui nad ikka veel võitlevad ülemääraste kalduvustega. See ulatub patusele nii kaugele kui võimalik, kuid langemata iseenda kompromisside kanjonisse. See on radikaalne armastus. See on julgete pärusmaa - need, kes soovivad omandada “lambalõhna”, lastes oma südames muutuda välihaiglaks, kus patune, isegi suurim patune, saab varjupaiga. Seda tegi Kristus ja käskis meil teha.

Selline armastus, mis on Kristuse armastus, saab olla autentne ainult siis, kui seda nimetas paavst Benedictus XVI kui "tõelise heategevus"

SEOTUD LUGEMINE

• I osa ja III osa